Tasakaal

Kaks nädalat pärast seda, kui olin rohud ära jätnud tundsin ennast juba märgatavalt paremini. Ma ei nutnud iga kahe päeva tagant, surusin rinnalt vabalt 40 kilo ja imestasin, et kust see jõud nüüd siis äkki tuli. Hakkasin koguni mõtlema, et kas see minu viimaste kuude jonn, tusatuju ja tülinorimine pole mitte nende mürgitablettide tulem, kuigi ma ise selle hoopis teise trauma arvele olin kirjutanud. Hakkasin oma sõbrannat veelgi rohkem mõistma, noh seda, kellega me tülli pöörasime, kes terve elu ennast halvasti oli tundnud ja pidevalt haigustega võidelnud. Ongi jube raske olla rõõmus ja rõõsa, kui sul keha häires on. Inimene on tervik. Kusagilt midagi tasakaalust väljas, mõjutab see paratamatult kõike, tahad või mitte. 

Aga minul on nüüd jälle kuidagi hea. Noh, seni. Elu ongi selles osas ju huvitav, et ega sellist pikalt stabiilset aega pole meile kellelegi antud. Ikka hakkab varem või hiljem kuskilt otsast midagi jälle hargnema või lagunema. Aga sel sekundil. Tänasel päeval 22.02.2024 kell 08.04 tunnen ma, et mul on kõik hästi ja ma olen eluga rahul. 

See rütm, mille ma endale loonud olen, see meeldib mulle väga. Täna. Ma ei tea, mis homme on. Aga see, et mul on trenn ja ma ei pea pärast trenni poodi minema, vaid poest toodi toit koju ja lapsed on selle kappidesse pannud ning enamikul õhtutel on nad juba ka midagi söögipoolist valmis teinud. Ja nendel päevadel, kui ma kodus olen, siis ma teen kohe mitu rooga, et oleks paar päeva mureta. Ja ma olen enda üle uhke, et ma pole juba mitu nädalat ühtegi saiakest Rimist ostnud. Olen enamikel hommikutel putru keetnud, tatrahelvestest. Selle retsepti võtsin kunagi Fitlapist üle ja ma jumaldan seda. See on nii, et keedad tatrahelbe putru, selline soolane, lisad juurde Merevaiku ja serveerid kodujuustuga. Kiire, soe ja hoiab pikalt kõhu täis. Lisaks ma lugesin internetist, et tatar peaks ka kolesterooli alandama. Igatahes, ma pole suur hommikusöögi sõber kunagi olnud, aga ma panen selle asja endale karpi ja võtan tööle kaasa, kus ma siis kümne paiku seda söön. Lõunaks söön midagi, mida eelmisel õhtul kodus söödi. Täna näiteks on kaasas Tom Kha supp. Vahepaladeks näksin pähkleid ja tumedat šokolaadi. Ja mul pole isusid ülesüüa ega millegi ebatervisliku järele. Täna. Need asjad ei pruugi kuigi pikalt kesta. Ega ma ei tea, võibolla ma homme näiteks olen jälle puhtalt saiadieedil ja loputan selle alla coca-colaga. 

Ma ütlen, tasakaal on habras. 

Ma olen enda üle uhke ka raamatute lugemise pärast. Ise olen üllatunud, et nii palju on sel aastal juba loetud. Aga ka see võib muutuda. Mul on ikka aegajalt perioode, kus juba raamatute kätte võtmine tohutut vastumeelsust tekitab. Nii et vabalt võib olla, et ma näiteks homme kuni igavik enam ühtegi lehekülge ei pööra. 

Eile ma nutsin. Aga see oli hoopis teistsugune kurbus. See ei olnud kurbus minu enda, vaid ühe teise inimese pärast. Õigemini kurvastasin ma tema eest. Sest ma arvan, et ta ise veel ei oska enda pärast kurvastada. Ja see oli huvitav kogemus. Mitte, et ma ennast tingimata isekaks peaks, aga kurbust kellegi eest olen ma elus väga harva tundnud. Enda pärast olen väga sageli kurb. Aga tuleb välja, et olen veel võimeline arenema. Endas empaatiat arendama. Võibolla on see kõigi nende loetud raamatute süü, kus inimesed kogevad asju, mida ma kogenud pole, aga ma suudan tunda nende valu ja mitte mõelda, et "aga mul on hoopis nii" ja sellega röövida teise inimese kogemust. 

Mõni päev tagasi lugesin ühe blogija mõtteid loetud raamatust ja sellest, kuidas ta tundis raamatus ära ise ennast ning avas end ja näitas enda haavatavat poolt. Olin just sama raamatu lugenud ja kuidagi mõistsin teda. Ja siis kui lugesin teiste kommentaare, ärritusin. Need olid just need "aga mul on hoopis nii". Ja nagu, okei, aga miks sa pead? Miks sa pead iga kord tulema ja enda kogemusega keksima ja võrdlema? Jah, ma saan aru, et sind kõnetas ja sa tahtsid jagada, aga kas sa kunagi mõtled sellele, et sinu "aga mul on hoopis nii", tekitab teistes tunde, et nende tunded või kogemus ei ole valiidne*? No näiteks, kui mina kirjutan, et mu kallim kohtles mind halvasti ja ütles asju ja lilli ka ei toonud, siis keegi tuleb ja ütleb, et aga minu kallim ei kohtle mind halvasti ja ei ütle asju ja lilled on üldse nõmedad, siis selles mõttes, et mul on muidugi sinu üle hea meel ja nii, aga samas tekib mul ka tunne, et mul on järelikult midagi viga, kui mina kogen oma kogemusi ja tunnen ennast neid kogedes teatud viisil. Ning vahel on see okei. Teinekord aga torkab valusalt. Sõltub kuidas ma muidu tasakaalus olen.

Üldse mulle tundub, et mida rohkem seespidi tasakaalus olla, seda vähem väline müra häirib. Aga kui ise oled juba hõre ja kõikuv, siis iga tuuleke väljapoolt viib sind veel rohkem tasakaalust välja ja lükkab upakile. Kui ma kirjutan siin lõigus "sina", siis ma loomulikult mõtlen tegelikult "mina". Aga noh, te tulge ja öelge mulle pealegi, kuidas teile on hoopis nii ja kuidas mina olen vale. 

Ei, ma pole ärritunud ega kuri. Te ei usu, aga ma isegi autoroolis ei karju juba mitu päeva. Umbes nagu oleks armunud, selline pehme nurruv kiisu olen ja suhtun umbes nagu, no ja siis, vahet ju suures plaanis pole. 

Kuidas ma igatsen armunud olemist! Armumine sobib mulle. Ma olen siis hoopis teistsugune. Parem inimene. Tasakaalus. Vahel osad kurdavad, et neile üldse ei meeldi armunud olla, sest siis on pea laiali otsas ja ei saa midagi tehtud. Mul on vastupidi. Ma olen just siis hästi keskendunud ja fookuses ning suudan kõike hallata. Ma olen armunud armunud olemisse. Hiinlased võiks selle tunde kusagil laboris kokku segada ja Aliexpressis müügile panna. 

Võibolla see, mida ma siin nimetan armumiseks ongi hoopis tasakaal. Ehk olen ma hoopis armunud tasakaalu. Selline habras ja õrn, kättesaamatu ja mitte kunagi garanteeritud.  

*Ma ei tea, kas see on päris sõna.