Võta üks Snickers

Tulin kolmapäeval trennist koju ja vihastasin nii, et silmist lendas sädemeid ja suust vandesõnu. Köögis ootas mind ees nõudepesumasin, mis oli täis puhtaid (!) nõusid ja samal ajal oli kuhi pesemata nõusid kraanikausis ja tööpinnal laeni välja. Keegi poistest polnud muidugi süüa ka teinud, kuigi meil oli kodus purgisupp ja selle pidi lihtsalt soojaks tegema. Ütlesin, et teate, minge õige perse, sest mina ei hakka siin ka täna öösel mitte midagi tegema. See ei ole okei! Ma ei pea pärast tööpäeva koju tulema ja hakkama siin teenindama kolme meest. Tegin endale omletti ja läksin elutuppa ära.

Loomulikult olin ma lihtsalt näljane. Ma juba töö juures hakkasin mõtlema, et kas ma peaks midagi enne trenni sööma, sest muidu ma ei jaksa ja olen lõpuks kuri, kui koju jõuan. Aga mul polnud nii meganälg ja täiskõhuga trenni teha on eriti rõve. 

Kui ma umbes kakskümmend minutit pärast trenni algust tundsin, et ma tahan koju teki alla ja midagi ei jaksa teha, sain aru, et ikkagi kõht on tühi. Aga tegin oma trenni lõpuni ja käisin isegi ujumas. Kuigi tundsin, et suunurgad lohisevad juba vastu maad, aga noh, kui ma juba seal olin, siis ma ei anna alla ka.

Sellepärast oligi nii, et kui ma koju tulin ja seal mind segadus ja laiskus ees ootasid, siis sai paha tuju must võitu.

Loomulikult hakkasid sipelgad siblima, kui ma häält tõstsin. Aga ma vihkan seda! Miks ma pean häält tõstma? Nad nägid ju et nõud said pestud, sest ma hommikul panin masina peale ja selle uks oli lahti ning masin välja lülitatud, on nii raske siis asju sealt välja võtta ja kappi panna? Ja siis see pott ära pesta, et suppi saaks soojendada?

Ei, nad ei ole pahad poisid. Nad teevad alati kõike, mida ma palun ja vahel koguni palumata. Ma kiidan ka, kui nii juhtub ja tänan, et nad sõna kuulavad. Sellepärast ma ei salli eriti seda, et ma ikkagi korra kuus pean fuuria olema.

Kui ma kõhu täis sain, siis läksin lõpuks ise kööki nõusid pesema ja suppi soojendama. 

Supp soe, hõikasin üle ukseläve, et palun võtke endale süüa. Alles eelmine päev keetsin neile pelmeene ja siis need ligunesid seal kaks tundi ja olid juba külmad, kui tüübid lõpuks sööma hakkasid. No kui kuradi laisk saab olla, aru ma ei või? Fakk, ma pean mööda elamist kahvliga taga ajama neid või?! 

Pool tundi hiljem läksin ikkagi ise nende juurde supikaussidega ja sisistasin, et arvestage sellega, et teie hakkate mulle samamoodi neljakümne aasta pärast suppi soojendama ja tagumikku pühkima. 

Loomulikult ei hakka. Ma tean juba peast, et ei hakka. Hakkab mingi pahur alamakstud keskealine proua, kes mind valusalt näpistab ja enda ette pobiseb, et sa vana kärn ka ära ei kärva! 

Ma olen praegu ka näljane.