Esimene vabatahtlik

Ma märkasin teda kohe. Temas oli midagi. On midagi. Midagi, mis mind teda märkama pani. Ilmselt ütleks teised, et ta on kena. Võib-olla. Aga see kenadus on minu jaoks teisejärguline. Kui ma peaks teda ühe sõnaga iseloomustama, siis ma ütleks hoopis: ohtlik. Selline kena paha poiss. Pahad poisid ei ole kenad. Pahad poisid on.... midagi muud. Kuuldavasti on see miski, mis õrnemale soole imponeerib. 

Jah, temas on midagi tuttavat. Temas on jooni, mida olen näinud oma isa noorpõlve fotodel. Siis kui ta veel sale oli. Ehk ma seda märkasingi, seda tuttavlikkust. Ja kõik muu, mis ma sinna juurde kleepisin, olin kellegi teise küljest välja lõiganud ja plekist küpsisekarpi hoiule jäetud. Nii, et iga kord, kui keegi tuli ja miski minus vanad mälestused äratas, haarasin kohe karbist kõik ülejäänud omadused ja kleepisin kõvasti teibi ja liimiga muu külge. Nii tuligi välja, et võõrast inimesest sai "ohtlik", "vägivaldne", "ülbe", "paha poiss".

Võib ju olla, et ma märkasin tema puhul hoopis seda, kuidas tema mind ei märganud. Vaatas must mööda ja läbi. Olin täiesti nähtamatu tema jaoks. Ma märkan alati seda, kui mind ei märgata. Märkamine on saanud nii normaalseks osaks minu elust, et ma ei märka seda, kui mind märgatakse. Märkamise puudumist ainult... märkan.

Märkasin ka temakest. Temakest on keeruline mitte märgata. Kõige kõhnem naine, keda ma elus näinud olen. Välja arvatud tema ebaproportsionaalselt suur ja ümar tuharalihas. Ma ei hakka siin spekuleerima, sest ma ei tea, aga mul loogika tõrgub uskumast, et see on tal vaid trenni tulemusena saavutatud. Ja ega ma teda hukka ei mõista nii või teisiti. Rinnakorvi suurendamine on nii tavaliseks muutunud, et minusuguseid lamerinnalisi annab tikutulega taga otsida, miks siis mitte järgmise moeröögatusega kaasa minna? Kuigi ma isiklikult tema asemel teeks selle suure kõvera ninaga hoopis midagi, aga see on puhas kadedus. 

Ei jäänud mul märkamata ka see, kuidas temake tema lähedust otsis. Haistsin seda juba eemalt. Meeleheitel on ikkagi oma spetsiifiline lõhn. Tundsin selle ilmeksimatult ära, sest ma olen ise olnud samasugune. Teinud oma silmarõõmu juurde asja, naernud tema keskpäraste naljade peale, läinud üleni särama, kui silmarõõm minu vastu huvi ilmutab. Koer tunneb koera ära, ütlevad venelased. 

Aga mis mul sellest, onju. Võõrad inimesed, noored ja ilusad, elagu nii nagu elavad. 

Ühel õhtul tegin parasjagu rinnalt surumist kaablitega kui tema mu juurde tuli, peaga masina suunas nookas ja kulmud küsivalt kergitas. "Üks sett on veel," vastasin. Ta noogutas vastu. Kuna ta seal juba oli, siis küsisin, et kas ta saaks mu tehnika üle vaadata, et kas ma ikka õigesti teen. Ma tean, et ma teen seda valesti, sellepärast ma aegajalt palun teistel mulle öelda, mida nad muudaks. Ta tõstis kulmud kõrgele, võttis kõrvaklapid kõrvadest ja küsis, et kas sai minust ikka õigesti aru. "Jaa, ma pole kindel, kas ma teen õigesti," naersin. Ta nõustus. Tegin mõned kordused ja ta soovitas mul käsi sirgemalt hoida, siis läheb asi õigesse kohta. Palusin täpsustada, ta näitas ette ja seletas juttu mida ma olin juba kuulnud aga mida ma kipun ära unustama. Proovisin siis tema õpetuse järgi, ta noogutas heakskiitvalt ja ma tänasin. Puhastasin oma masina ja andsin selle talle üle. 

Pärast seda oli nähtamatusekeep minult langenud. Olenemata sellest, kas ma treenin jalgu, selga, rinda või käsi, on tema kusagil seal lähedal. Vahel ma kujutan endale ette, et ta lausa otsib mind pilguga ja teeb asja, et treenida mu lähedal. Ma kujutan endale ette ka seda, et ta otsib mu pilku, et saaks mulle tervituseks noogutada ja naeratada. Ma tean, et ma kujutan seda endale ette. Ta on ju noor ja ilus ja tal juba on noor ja ilus fänn, kes ta järel jookseb. Noh, umbes samas taktis nagu mina kujutan ette, et tema minu järel jookseb, ainult selle vahega, et me temaga ei vestle ega naera keskpäraste naljade üle. 

Eile oli ta jälle seal. Ma tegin peegli ees pingil hantlitega rinnalt surumist. Nägin peegeldusest, kuidas ta mu selja tagant mööda läks. Mõned setid hiljem nägin, kuidas ta käis ja midagi või kedagi otsis pilguga. Muigasin, sest ma ju kujutan endale ette, et ta mind otsib. Tegin oma setid lõpuni, puhastasin hantlid ja pingi ja liikusin edasi järgmise harjutuse juurde. Teel sinna põrkasime temaga kokku, naeratasime ja tervitasime üksteisest möödudes. Paar minutit hiljem tuli ta tuldud teed tagasi ja libistas pilgu üle minu ja liikus uue masina juurde. Naeratasin endamisi. Ma oma peas olen vapustavalt vastupandamatu, kas teate. Oma seti vahel nägin, kuidas ta mu selja taga masinal istus ja minu suunas vaatas. Naeratasin häbelikult nagu süütu tütarlaps oma esimesel kevadballil. Järgmise seti pausil nägin, kuidas temake ta kõrval kudrutas ja kuidas tema enda ette vaatas ning näis tähelepanust häiritud. Kohe pärast seda nägin temakest kiirel sammul ja pahurana eemaldumas. Noh, mis siis nüüd juhtus, mõtlesin ja tegin oma harjutusi edasi. Mõned minutid hiljem ilmus ta minu kõrvale kaablitega harjutust tegema. Tuli masina juurde, sättis raskused paika ja võttis oma pusa seljast ning jäi maika väele, nii et ma nägin ka tema tätoveeringuid, mille olemasolust ma siiani teadlik polnud. Mina tegin oma harjutusi ja tema tegi enda omi. Ta ei vaadanud minu poole, pööras mulle hoopis selja ja näppis oma telefoni. Ma lõpetasin oma seti enne teda, puhastasin masina ja lahkusin. 

Täna ta lehvitas mulle. Istusin parasjagu seljamasinal ja tema puhkas jõutõmbe vahel. Mu esimene instinkt oli vastu lehvitada, sest ta vaatas ju minu poole ja mulle tundus, et ta lehvitab mulle. Pool sekundit hiljem mõtlesin, et ei, see ei saa ju olla ja pöörasin ümber, et vaadata, kas keegi seisab mu selja taga, kellele tõenäolisemalt lehvitati. Teate, see oli nagu stseen filmist, kus ilus poiss sulle baaris lehvitab, kui sa läksid esimest korda pimekohtingule ja sa õhinal naeratades lehvitad vastu ja siis murdosasekund hiljem astub sust mööda Heidi Klum ja sina teed nägu, et sa just ei teinud midagi absoluutselt piinlikku. Ainult, et minu selja taga ei olnud kedagi. Ma vaatasin, kaks korda.