Gurmaan

Ma tean, et te täiega tahate teada, kuidas Mitsil läheb (regulaarne blogija "kus on kass" check up). Mitsil läheb minu meelest meie juures aina paremini. Kuigi imelik on vist öelda, et "meie juures", kohe-kohe saab juba 2 aastat sellest, kui ta tuli, aga natuke on ikka tunne, et ta ju alles saabus. 

Tema käitumine on küll aastatega muutunud palju julgemaks. Varem oli nii, et kui ta kuulis fonoluku helinat, siis jooksis kohe peitu. Nüüd ta kohe peitu ei jookse, vaatab uudishimulikult, et kes sealt tuleb. Täiesti tavaline on, et kui keegi kodustest koju tuleb, siis ta läheb koridori vastu tervitama. Eriti selgesti ma näen seda vanima poja pealt, et ta kohe jookseb uksele vastu, kui kuuleb, et poeg paneb võtme lukuauku. Aga isegi mulle suvatsetakse vahel vastu tulla, mis on muidugi täiega jee! Kuigi tema nägu on tavaliselt umbes nagu ah, see oled kõigest sina.

Minu meelest ta jutustab ka aina rohkem. Ja vastavalt sellele, kas ta kurdab millegi üle, lihtsalt lobiseb või rõõmustab sind nähes, siis ta hääletoon muutub. Näiteks vahel ta tuleb oma liivakastist välja ja siis seletab valjusti, et teate, keegi võiks selle kuudi ka nüüd minu järelt ära koristada, täiega rõve juba!

Ajendas mind kirjutama aga eilne vahejuhtum. Ma nüüd ei mäleta, kas ma olen seda varem ka juba maininud, aga toidu osas on kiisu meil suhteliselt pretensioonikas. Näiteks konservid võime tema meelest ise nahka panna. Ta lakub sealt ainult selle vedela osa ära ja ülejäänud võib seal kasvõi kaks päeva istuda, ta pigem nälgib, kui seda jura sööb. Kui talle toit ei maitse, siis ta väljendab seda nii, et ta kraabib põrandat toidukausi kõrval. Me tükk aega ei saanud aru, miks ta seda teeb, aga siis juhtus üks lugu, mis selguse majja tõi.

Nimelt ostsin ma millalgi sügisel loomapoest suure kotitäie kuivtoitu. Ma juba ostes arvasin, et see suur kahekilone kott on liiga suur, sest ma tavaliselt ostan kolm väiksemat erimaitsega toitu, sest ise ju ka ei taha nädalate ja kuude kaupa sama toitu süüa, olgu ta kui tervislik ja maitsev tahes. Aga pakkumine oli hea ja ostsin. Kass sõi. Ja kaapis põrandat. Pojad küsivad, et miks ta seda teeb. Mina ka ei tea, miks. Kuni siis jaanuaris tuli mul meelde, et kass on kolm kuud juba sama toitu söönud ja võiks talle vahelduseks midagi muud osta. Ostsin. Oi, kuidas inimene sai õnnelikuks! No kohe naeratus suul, hakkas ennast vastu kintsu hõõruma ja kõik jutud. Kui juba kass võtab toitu kui preemiat, siis pole ju imestada, et meil inimestel on sama soodumus. Igatahes, seoses uue toiduga kadus ka põrandakraapimise komme, kuni uus toit otsa sai ja me talle veel seda vana panime. Kohe hakkas jälle kraapima ja pilk muutus mõrtsukalikuks. Siis me saimegi aru, et see kraapimine näitab toidu suhtes rahulolematust. 

Kui me uue toidu koju tõime, siis lugesin poistele sõnad peale, et ärge liiga palju korraga kaussi pange, sest ta sööb üle ja siis pärast öögib kõik välja. Ilmselt oleks üldse õigem, et ainult üks pereliige annab toitu ette, aga meil on nii, et kes iganes kööki läheb ja esimesena avastab, et kauss on tühi, see paneb kassile ette. Igatahes. Ühel õhtul olin juba voodis ja kuulen, kuidas vanim poeg kassiga seletab, et tema ei anna talle süüa, sest ta oksendab. Kass palub ja anub, muudkui hale mjäu, ja mjäu. Poiss ütleb ei, ei anna. Ja siis võttis kass kätte ja oksendas poja jalge ette. Lihtsalt tühja koha pealt. Issand kuidas ma ma voodis kõõksusin! Väike neljakilone pundar näitas 196cm koha kätte. Mis mõttes, sa ei anna mulle süüa, kui ma tahan, ma sulle õpetan, kuidas asjad käivad, bitch! Järgmisel hommikul oli kausis vana toit ja kass vaatas mind sellise näoga, et keegi siin majas ei austa mind. 

Aegajalt olen talle ka nö inimeste toitu andnud. Kui on kanafilee, siis seda nii toorelt kui valmistatud, (juhul kui seda pole kõvasti maitsestatud). Tuunikala sööb ta ka hea meelega, see on ainuke konserv, mille ta otsast lõpuni võib üksi pintslisse pista. Olen näinud teda ka minu jogurtit ja skyri limpsimas. Ühesõnaga, tal on hea maitse. Vahepeal isegi mõtlesin, et temast võiks mul selline köögiabilne saada, kes testib järgi, et mis kraam on kvaliteetne ja millisest peaks eemale hoidma. Näiteks seda hakkliha, mida me tavaliselt ostame (kõige odavam seguhakkliha) preilile ei kõlba. Viinereid ja vorstikesi võime ka ise süüa, teda isegi see lõhn ei meelita. 

Niisiis, jõuan lõpuks selleni, millest alustasin. Eile ostsin koju veisehakkliha ja otsustasin vaadata, et mida neiu selle peale kostab. Olin köögis ja kutsusin teda. Saate aru, kiisu tuli saba püsti joostes mu juurde, nagu sajaga ma ei heldinud või. Mul on rõõm teile kõigile teada anda, et Rimi veisehakkliha on miss pirtspepu poolt heaks kiidetud ja seda võib süüa. 

Mida teie kiisud söövad või ei söö?