Ma ei teagi kust alustada. Veider nädal on olnud. Selline... ma ei teagi, kummaline.
Laupäeva hommikul läksin pojaga poodlema. Ta juba ammu oli palunud, et ma taksot teeks talle, sest tal oli riideid vaja. Käisime outletis, sai püksid, mille üks säär on 7cm teisest pikem... maksis 30 eurot. Mina leidsin just sellised fuck me heels kontsakingad, mida ma tahtsin, aga nad ei leidnud teist kinga üles, lubasid helistada, ikka veel ootan...
Keanu Reeves saatis Instagrami sõnumi... jah, loomulikult...
Rocca al Mare ostukeskuses leidis poeg pintsaku ja mulle jalutas vastu esimene vabatahtlik. Koos naise ja umbes nelja-aastase tütrega. Nüüd ma saan aru, miks ta selle peenikese tüdrukuga liini ei aja. Ja ausalt, see kutt on pärast seda minu jaoks täiesti vastupandamatu. Ning mitte selle pärast, et see, mis kuulub kellelegi teisele tundub eriti hea, aga sellepärast, et lojaalseid mehi on võimatu leida, eriti jõusaalis ning see üksi juba on minu meelest absoluutselt lummav. Ostukeskuses ta teretas mind ja naine mõõtis mind pika pilguga. Põhjuseta. Kui ta oleks teeselnud, et mind ei tea, siis oleks naisel olnud põhjust oma pilguga tulla, aga nii... ei.
Raamatukogus käsin. Viisin neli raamatut tagasi ja ühe laenutasin.
Nike outletis käisime ka. Järgmine kuu ostan endale uued trenniriided...
Selveris käisime. Jube isu oli makaronisalati järele.
Kui koju jõudsime, oli mul samme 4200 kogunenud. Nagu oleks sporti teinud.
Õhtuks oli kokku kogunenud üle 10 000 sammu. Ja ma tean, et see kümmetuhat ei tähenda midagi. Aga kui keegi tahab endale teha väljakutse ja iga päev kõndida 10 000, siis las ta kõnnib, eks. Lubame inimestele nende isiklikud väljakutsed. Kes tahab aastas 100 raamatut lugeda, kes tahab päevas samme käia, kes tahab kaks kilo vähem kaaluda ja kes tahab lõuatõmbeid teha. Pole vaja targutama tulla, kuidas see kõik on mõttetu ja sellel puudub teaduslik alus. Prooviks, mh?
Poeg sõitis pühapäeva varahommikul isa juurde Tenerifile. Kolmeks nädalaks. Ma ei viinud teda lennujaama. Ei viitsinud.
Terve päev olin kodus. Raamatut ei lugenud. Ei pildistanud midagi ega kedagi. Istusin terve päev diivanil (okei, makaronisalati tegin hommikul kohe valmis ja see sai ilusti õhtuks söödud), telekas mängis taustaks (okei, pesin pesu ja triikisin ka natuke) ja mängisin Tetrist terve päev (okei, keetsin kartulit ja valmistasin ahjuliha).
Esmaspäev ei alanud hästi. Lollakas kaal oli jälle kõrgel. Lohutasin sellega end, et ma olen õigesti toitunud ja piisavalt liigutanud, rasvaprotsent ilusti langeb ja ilmselt on see vaid veekaal, mida keha seoses päevadega kinni hoiab. Loomulikult murdsin ma küüne. See oli viimase kolme päeva jooksul juba teine küüs, mis murdus. Läksin kontorisse ja viilisin kõik küüned lühikeseks. Õnneks nad kasvavad mul kiiresti. Kahe nädala pärast pole ilmselt nähagi, et midagi murdunud oleks. Tegin tööd ja olin niisama ilus. Aga tuju oli kuidagi selline kahtlane. Läksin korra Instagrami ja seal scrollides koperdasin oma poiste isa profiilile ning mu tuju läks maksimaalselt heaks. Olgugi, et mul küüs murdus ja kaal tõusis, siis vähemalt olen ma ikka veel ilus. Edaspidi hakkan iga kord ta profiili vaatama, kui ma ennast väärtusetuna tunnen.
Esmaspäeval tabas mind veel üks halb uudis. Mu armuke kolib ära. Ma ei saa aru, kes talle sellised volitused andis, minuga täiesti kooskõlastamata. Pärisin aru ka, et kust selline jultumus. Lubas, et kaugele ei koli ja käib külas edasi. Aga ma tean küll, kuidas sellega on. Alguses kolitakse minema ja pärast leitakse uus armuke. Ei meeldi mulle selline isetegevus.
Pärast tööd läksin trenni ja vabatahtlik jälle lehvitas mulle. Tulin koju ja olin väga segaduses oma emotsioonidest. Nagu mingi teismeline plika, maivõi! Ma ei tea poisi nimegi. Me pole rohkem lauseid vahetanud kui see üks kord ja pärast seda mõned üksikud loetud "tered" ja mul keha sipelgaid täis, kui ta minuga samas ruumis viibib. Parem oleks, et see kõik vähemalt mu kaalunumbrile negatiivselt mõjuks, sest muidu on lihtsalt väga piinlik.
Nipernaadi saatis õhtul 21.24 sõnumi, et kas ma temaga kontserdile ei taha järgmine õhtu minna. Küsisin, et kas see, keda ta tegelikult kutsuda tahtis hüppas viimasel minutil alt ära. Vastas, et oli küsinud ühelt ja teiselt, ostukeskuses inimestel nööbist haaranud ja lõpuks ei jäänud muud üle, kui minult küsida. Tänasin kutse eest ja ütlesin, et mul on teised plaanid. Teised plaanid oli jõusaal ja kodus diivanil istumine. Ma ise üllatusin sellest väga. Ma olen see aasta nii mitu meest pikalt saatnud. Meest, kellele ma alles pool aastat tagasi oleks "jah" öelnud. Öelnud "jah" mitte tingimata selle pärast, et ma oleks sealt mingit ilusat armastuslugu oodanud, aga lihtsalt selle pärast, et saaks blogimaterjali ja vahelduseks kodust välja. Aga nüüd, ma ei teagi mis minuga toimub. Ma ei lase kedagi enam ligi oma rahu rikkuma. Või noh, üks vabatahtlik juba rikub piisavalt mu rahu, pole lisaks närvikõdi vaja.
Ma olen märganud, et mu isud on kontrolli all. Õieti mul polegi üldse mingeid erilisi isusid. Või noh, õige oleks öelda, et mul ei ole isu rämpstoidu järele. Ma ei unista kookidest ja vahukoorest, ma ei fantaseeri krõpsudest ja šokolaadist. Eriti naljakas, et isegi veini juues suutsin täiesti normaalselt süüa ja ei ahminud sisse nagu loom. See on siis hetkeseis, olgu märgitud. Ma ei tea, millest see muudatus on. Kas tõesti sellest, et ma hommikuti putru ja kodujuustu söön (hommik tähendab siin kontekstis seda, et see on mu esimene toidukord päevas, see võib kellaajaliselt tähendada ka näiteks 12 või 13) või kreeka pähkleid nosin. Minu menüü näeb välja umbes nii: hommik algab kohviga, siis ma joon ära oma kreatiinijoogi, siis ma joon veel kohvi, mingil hetkel on pudru, siis lõuna, mille ma ka kodus teen ja mis väärib eraldi märkimist, sest ma tõesti olen selle asjaolu üle megauhke, pärast trenni on uus kreatiinidoos ja siis õhtusöök. Vahepalaks on päevas 50 grammi kreeka pähkleid, jah, ma olen need endale eraldi ära kaalunud. Ma võin süüa kooki ja muud ka, kui see mul olemas, aga pole nii, et ma lähen ekstra poodi selle järele. Saiakesi pole ka juba ammu söönud. Seetõttu ma natuke olengi löödud, et kaal ei lange nii kiiresti, kui mulle meeldiks. Mulle tundub, et ma olen kõik õigesti teinud ja olen küll hea käitumise eest väiksema kaalunumbri ära teeninud. Aga tuletan endale meelde, et aeglased muudatused on head, sest nii on tulemus püsivam.
Auto on must, jubedalt häirib. Pesin küll, aga kuna öösel on miinus ja päeval on tolm, siis auto näeb välja nagu ma oleks mudarallil osalenud.
Teisipäeva hommikul ootas mind meiliboksis krüptiline kiri klassijuhatajalt, millest ma üldse aru ei saanud. Kirjaga on kaasas kuvatõmmis, millel on näha, et keegi on grupivestlusesse saatnud lingi geiporno wikilehele. Kuna ma ka õnnelike saajate hulgas olin, siis loen sellest välja, et minu tupsununnu on sellega kuidagi seotud, kuigi kuvatõmmisel poja nime ei näe. Iseenesest on see muidugi inetu. See, et lapsed ei oska salaja selliseid asju omavahel jagada ja õpetajale haledalt vahele jäävad. Roppuste jagamine on ka inetu. Ma mäletan, et kui ma kunagi roppude luuletuste jagamisega kolmandas klassis vahele jäin. Võttis tükiks ajaks isu ära. Nüüd ma kirjutan roppe blogipostitusi, kõik loevad ja kellelgi pole piinlik.
Jauran juba tükk aega krediidiasutusega. Tunnen ennast mega-Karenina. Lugu selline, et ma jäin maksega hiljaks ja nad saatsid mulle meeldetuletuse. Selle meeldetuletuse eest nad tahavad mult 5 eurot saada. Ma olen nõus, et ma rikkusin lepingut ja hea meelega maksaks 5 eurot, aga ma tahan arvet. Nemad ei taha mulle arvet väljastada. Kirjutavad, et kuna nad mulle selle kirja saatsid, siis see ongi juba arve ja maksku ma samale kontole, kasutades sama viitenumbrit, kuhu ma muidu järelmakse osamakseid tasun. Mina ei taha. Ma tahan arvet. Ma ei saa aru, miks nad ei või mulle arvet väljastada. Nüüd nad saatsid mulle uue kirja, milles väidavad, et ma maksin 5 eurot osamakset liiga vähe. Mul on nüüd küsimus, et kas ma pean selle meeldetuletuse eest ka 5 eurot maksma, kokku 10? Ja see pole ka õige, sest maksegraafikus on summa kirjas ja ma olen selle summa tasunud. Ma saan aru, et see on jonn, aga ma olen sellele nüüd pühendunud. Nimelt on lepingus punkt, et nad võivad mulle saata meeldetuletuskirja, kui ma hilinen ja selle eest nad küsivad vastavalt oma suvale 5 kuni 20 eurot, lisaks räägitakse selles punktis ka viivistest. Üsna segane punkt minu meelest. Lisaks ei loe ma lepingust välja, et ma olen kohustatud ilma arveta millegi eest tasuma. Mulle tundub see kuidagi ebakorrektne, et ma lambist tasun midagi, mille eest ma pole saanud arvet. Ma ei näe, et mu soov on ebamõistlik. Nemad saadavad mulle muudkui ühtesid ja samu lepinguid ja mina muudkui palun arvet. See kestab juba nädal aega. Miks nad ei saa mulle arvet väljastada? Kas ma peaks tegema selle ülekande ja lisama selgitusse "annetus", "koolituskulud", "Põhja-Korea maavarade kaart"? See asi oleks ammu unustatud, kui ma lihtsalt arve saaks. Muidu on see mul esimene kord elus, kus ma tahaks maksta, aga mulle ei saadeta arvet.
Teisipäeva õhtul nägin trennis kunagist töökaaslast. Õieti ma näen teda trennis regulaarselt ja siiani on mul õnnestunud teda edukalt vältida, aga teisipäeval ei õnnestunud. Tema esimene lause mulle oli, et ma näen väsinud välja. Ei, kullapai, ma ei näe väsinud välja, ma näen vana välja. Tema on endale just elu esimesed botoxisüstid teinud ja kujutab nüüd ette, et tal on õigus teistele nende vaesust meelde tuletada. Seejärel teatab, et ma meeldisin talle rohkem, kui mul olid blondid juuksed. Cool story, sa meeldisid mulle rohkem, kui ma sinuga rääkima ei pidanud. Siis ta vatras pikalt oma juustest ja rohkem mind solvata ei jõudnud. Mina istusin öösel poole kolmeni üleval ja guugeldasin, kus Tallinnas kõige odavamaid täitesüste saab teha. Võite mulle ka oma tegijaid soovitada.
Õhtul tõmbasin poja kõrvale ja küsisin, et mida see hommikune meil tähendas. Ta oli sama nördinud nagu mina. Vastab, et tema ei tea, miks see üks tüüp pidevalt õpetajaid nende vestlusesse lisab. Noh, pole päriselt see asi, mille pärast mina muretsesin, aga suund on õige. Uurisin, et mida siis tema on saatnud. "Aa, mingid pildid." "Mis pildid? Näita." Kutt niheleb, näpib telefoni. " Noh!" "Mul pole." "Okei, aga siis kirjelda, mis seal oli (endal peas juba igasugused kaadrid jooksevad.) Ma luban, et ma ei saa pahaseks ja ei hakka riidlema, ma lihtsalt tahan teada," veenan teda. "Ma ei tea," punastab. "Lihtsalt ütle, ma ei ole ju kuri, ma lihtsalt tahan teada, millega sa tegeled, kui õpetaja minuga räägib." "Üks sakslane," vastab. "Nagu SS sõdur?" "Kindral." "Äkki lihtsalt tunni ajal tegeleks õppimisega, mitte mingite muude asjadega, eks?"
Oleks võinud ilmselt hullem olla. Ja ausalt, ma ei tea ka kuidas reageerida ja kas üldse reageerida. Ma ei taha öelda, et poisid jäävad poisteks ja küll ta sellest välja kasvab, aga ma ei suuda praegu teda neonatside aktiivse liikmena ka ette kujutada. Kust jookseb piir lolli nalja ja ettekavatsetud pahatahtlikkuse vahel? Oma lapsepõlvest mäletan, et vanemad reageerisid tühiste asjade peale üle ja seda, mille pärast tegelikult oleks pidanud mures olema, nad isegi ei teadnud. Või kas ma olen kasvatamisega lootusetult hiljaks jäänud, sest palju sa seda 16aastast ikka enam ümber kasvatad?
Kolmapäev algas kenasti, nägin juba kaalul esimest 58ga algavat numbrit. Okei, fain, jah, oli 58,9 aga ikkagi, eks, onju! Edasi nii kenasti ei läinud. Töö juures üks vanapapi seletas mulle midagi ja siis teatas, et "you understand quickly when I explain slowly" ja jäi ootama, et ma tema nalja peale naerma hakkaks. Ma ei hakanud. Minu meelest oli see kohatu kommentaar, arvestades, et ma olin hoopis talle oma tööpõhimõtteid selgitanud ja tema oli küsimusi küsinud, ühte ja sama küsimust vähemalt neli korda ("Kus on summa?" "Kus kogu summa on?" "Kas see on kõik kokku?" "Kas see on kõik kokku terve summa?") ning lisaks ei leidnud arvutil võrdusmärki üles ning õiendas, et mul on vigane arvuti. Ma oleks võinud muidugi viisakusest naerda. Sest ta ootas seda. Ta pöördus minu poole ja ootas, et ma kuidagigi reageeriks. Aga ma jultunult istusin edasi ja ükski mu lihas ei liikunud.
Ma tean, et ma olen oma töös hea. Ma sain sellest alles hiljuti aru. Sain aru siis, kui ma olin töö juures mitu viga teinud. Tundsin ennast kohutavalt halvasti, tahtsin ennast põlema panna ja sillalt alla hüpata, mitte tingimata selles järjekorras. Aga kui teised inimesed mu vigadele reageerisid sõnadega "arvestades seda, kuidas asjad on korraldatud ja et sa üksi vastutad kõige eest, siis on ime, et neid vigu pole kordades rohkem". Mis ongi tegelikult õige. Siis ma saingi aru, et ma olen oma töös hea. Isegi siis olen hea, kui ma vigu teen. Sellepärast selline patroniseeriv ja üleolev Onu Heino nali minu kulul ei tundunud kohane ja ma ei suvatsenud kellegi meeleheaks enda üle naerma.
Ma olen märganud, et sellistes situatsioonides on kaks võimalikku tagajärge. Üks tagajärg on see, et inimesed austavad sind, kui sa ei mängi lolli. Teine tagajärg, arvestades põlvkonda ja sugu ning kultuuri, on see, et mind kutsutakse keeruliseks inimeseks, kellega on raske koostööd teha. Ma ei tea, kumb variant on parem, aga ma tean kumma versiooniga ma ise paremini magan.
Pärast trenni oli parklast välja sõites jälle see minu igivana lemmiksituatsioon, kus mina sõitsin välja ja suure ilusa uhke maasturiga jõmm tahtis sisse sõita. Seisis seal kitsas vahekäigus ja vilgutas mulle tulesid. Ma ei laskunud selleni, et talle tuledega vastu vilgutada, kuigi see mõte käis mul peast läbi küll. Ma hoopis istusin vagusi, värvisin huuli, valisin Spotifyst podcasti, mida kuulata ja sõitsin natuke rohkem tema poole, et ta saaks aru, et ma tahan välja saada. Natuke seal istusime, tema muudkui vilgutas tuledega. Lõpuks ma panin autole parkimiskäigu sisse, klõpsasin turvavöö lahti ja läksin autost välja. Astusin välja ja jõmm žestikuleerib mulle. Läksin ta ukse kõrvale, ta lasi akna alla ja seletab inglise keeles, et ma peaks tagurdama. Vastasin, et ma ei tea, kust tema oma load sai, aga minule on õpetatud, et parklast lastakse enne välja. Sellele teatas, et tema ei räägi eesti keelt. Kuidas see minu probleem on? Me oleme minu teada Eestis. Aga okei, ma olin juba väsinud ja näljane, ütlesin sama asja inglise keeles. Sellele tema teatas, et see pole parkimisplats vaid tee ja et mina pean tagurdama. Ilmselt tema uhkel maasturil siis ei olnud tagurpidi käiku tehases masina külge keevitatud. Läksin tagasi autosse ja kuulasin oma podcasti. Minu taha oli juba veel kaks autot kogunenud, kes ka tahtsid parklast välja saada. Lõpuks mees tagurdas, 20 cm. Sõitsin 20 cm, aga vahe oli nii kitsas, et mina ei riskinud sealt kahe auto vahelt edasi sõita. Ootasin. Tagurdas veel 20 cm. Sama nali. Mina sõidan edasi ja ootan. Lõpuks siis tagurdas normaalselt ja sain mööda.
Kusjuures, ma tean, et ta ei läinud koju ja ei mõelnud, et sain õppetunni ja olen järgmine kord tähelepanelikum ja hoolivam autojuht. Ta läks koju ja kirus, et kuradi eit pole ammu ke**i saanud ja sellistelt tuleks üldse load ära võtta. Järgmine kord, kui tal on sama olukord, siis ta järele ei anna. Istub kasvõi hommikuni risti tee peal ees.
Neljapäev algas jälle kenasti. Kaalul vaatas vastu see number, milleni ma lootsin alles esmaspäeval jõuda. Kolme nädalaga olen 1,8kg kaotanud. Kilo oleks veel vaja, siis luban endaga rahul olla. Tööl läks ka kuidagi hästi, isegi papi, kes eelmine päev alles oli targutanud tunnistas lõpuks, et tundub, et sul on siin kõik kenasti kontrolli all ja jätka samas vaimus. Kontorisse osteti suur hunnik makadaamiapähklite ja vahtrasiirupiga saiakesi, mis maitsevad imehästi ja te ei kujuta ette, kui megauhke ma enda üle olin, et ma ühtegi ei söönud. Ühe Snikersi sõin küll ära, mis mul kaasas oli.
Muide, sellest olen ma juba ammu tahtnud teiega rääkida, nendest proteiinibatoonidest ja muudest proteiinitoodetest. Suvel sõin ma ise ka kõvasti selliseid batoone ja ostsin koju koguni proteiinijäätiseid. Hakkasin siis ühel hetkel võrdlema tavalisi jäätiseid proteiinijäätistega, et kas see kahekordne hinnavahe ennast õigustab. No ja mida ma avastasin. Tavalises šokolaadibatoonis on sageli rohkem valku ja vähem kaloreid ning suhkrut kui nn proteiinibatoonis. Sama nali oli jäätistega. See on umbes see, nagu kunagi tulid müügile igasugused rasvavabad jogurtid jms ning siis vaatasid, et rasvavaba võib olla, aga suhkrut on sinna mehemoodi lisatud. Ma tean, et nali minu kulul, sest ma oleks ju võinud enne seda, kui hakkasin neid kalleid tooteid ostma tooteinfot lugeda, sest lollidelt tulebki ju kõik raha ära võtta, aga panen selle siia teistele hoiatuseks kirja. Kõigile neile kahele lugejale, kes tooteinfo asemel mu blogi loevad.
Üks naljakas asi on mul veel südamel. See puudutab mu kolleegi. Käib mees hommikuti minuga kohvi joomas. Kohvisse lisab piima ja suhkrut. Suhkrut lisab ta kruusi kohta kolm-neli teelusikat. Aegajalt käib ta arsti juures ja seal noomitakse, et tal on veresuhkur kõrge. Siis ta paar päeva kohvi ei joo, ütleb, et kohvi ajab tal veresuhkru kõrgeks. Nendel päevadel joob ta teed. Tee sisse lisab kolm-neli lusikatäit suhkrut... Ja see on nagu.... kas ta ei tea või ta ei saa aru? Kas arst pole talle seda maininud, et asi pole kohvis vaid selles suhkrus, mida ta tonnide viisi sisse kühveldab? Minu asi seda öelda ei ole. Inimene on juba kuuekümne aastane, las elab enda moodi. Minu jaoks lihtsalt naljakas. Mitte nagu ha-ha naljakas, aga selline kummaline, veider.
Neljapäeval trennis juhtus midagi hästi-hästi toredat, aga ma pole veel valmis seda jagama. Igatahes olin ma sellest tohutult positiivselt laetud ja tundsin, et head asjad hakkavad nüüd juhtuma. Läksin selle emotsiooniga tagasi kingapoodi, lootes, et ehk ma saan oma kingad ikkagi kätte, sest ma netist vaatasin ja seal olid hinnad kaks korda kallimad ning ma pigem ei makssaks 130 eurot asja eest, mille ma saaks 50 euroga, eriti arvestades, et see on küllalt ebapraktiline asi ja ma ei hakka seda sageli kasutama. Isegi 50 tundub palju, aga kuna need on tõesti TÄIUSLIKUD! siis ma luban seda ebapraktilist väljaminekut endale. Pojale ei näita. No ja oligi, tüdrukud läksid kahekesti tagaruumi ja tulid sealt mitme minuti pärast teise papuga tagasi. Seletasid, et see oli lausa ime, et nad selle leidsid, sest see polnud üldse seal, kus olema oleks pidanud ja napilt ei leidnudki. Ilmselt oleks olnud mõistlik selle peale minna ja paar lotopiletit ka osta, sest Fortuna oli ilmselgelt sel päeval minu poolt pöialt hoidmas.
Öösel nägin unes üht meie üüriklienti. Ma olen teda viimase kuu aja jooksul kohe päris mitu korda unes näinud ja iga kord on need unenäod sellised... hmmm... noh, kuidas ma nüüd viisakalt väljendaks.... romantilised. Ja muidu see ilmselt ei oleks midagi erakordset, sest ikka näed vahel und, eks, aga meil pole midagi sellist olnud ja minu teada on tal täiesti naine kodus olemas ning häiriv on see, et need uned on nii reaalsed, et ma siis pool päeva veel olen selles mullis. Ma ei tea. Kas see võib sellest tulla, et mul pole jupp aega ühtegi subjekti olnud, kellele oma misiganes romantilised tunded suunata ja nii need siis voolavad vabalt õhus ringi ja leidsid endale ohvri, kelle kukil elada? Selles mõttes, et mind otseselt ei häiri need uned, sest need on positiivsed ja ilusad, aga mind häirib see, et kui me selle mehega vahel tööalaselt kohtume, siis ta teeskleb nagu ta poleks just paar tundi tagasi minuga igasuguseid asju teinud. Unes.
Igatahes, praegu on reede ja õhtul ootab mind jälle midagi hästi-hästi toredat, millest ma pole veel valmis kirjutama.
Lisaks ootab mind "Love is Blind" viimase hooaja viimane osa, pakk tortiljakrõpse, pudel veini ja midagi head, mida ma poest leian. Veel ei tea, mis see hea on, sest ma pole veel poodi läinud ja otsustanud. Aga on ka võimalik, et see teine hästi-hästi tore asi on nii tore, et sellest piisab ja mul polegi vaja toiduga enda tuju tõsta.
Kaal oli hommikul ikka veel 58,6 kg.
Kommentaarid
Postita kommentaar