Nii, kus ma oma seebiooperiga nüüd siis jäingi.
Teate, ma päriselt ka vahel tunnen, et mu elu on seebiooper. Ei, tegelikult see pole seebikas, see on midagi suurejoonelist, üks mõnus John Irvingu romaan, milles ma olen peategelane ja minuga juhtuvad asjad, aga siis on veel kõik need kõrvaltegelased, kes tulevad ja lähevad ja kõik kokku ongi minu elu, sest ma vaatan seda kõrvalt ja mõtlen, et WTF. Ning ma lõpuni ei tea ka, kas ma ise olen selline, kes oma nina topib sinna kuhu toppima ei peaks või satungi lihtsalt pidevalt olukordadesse, mis minus hämmingut tekitavad, või kas ma kujutan asju suuremaks, kui need tegelikult on. Aga igatahes, mul on hirmus põnev oma elu elada ja sellepärast ma seda kõike siin kirja ka panen.
Reedel tahtis Lõunamaa Pealik hirmsasti ühe kliendi ruumi minna. Vaatama. See on omaniku kiiks vist, et on vaja uurida, et kuidas ta rentnikud oma pesad on vooderdanud ja see pakub mingit haiglast rahuldust. Umbes nagu mõni uudishimulik ämm, kes oma võtmega noorpaari elamisse tungib ja dekoratsioone kaminasimsil oma käe järgi sätib. Püüdsin kliendiga ühendust võtta ja paluda ruumi külastust. See oli tegelikult üsna ebamugav, sest me juba olime tol päeval kaks korda seal ruumis käinud, kokkuleppel küll, aga ikkagi. Klient ei võtnud telefoni vastu, ikkagi reede ja inimestel ei pruugi olla aega visiite korraldada. Pealik sügeles ja niheles, et tema ikkagi tahab hirmsasti minna. Mina siis tuletasin talle meie halba reitingut meelde ja ütlesin, et kui ta ei taha, et see veelgi langeks, siis on parem mitte torkida suurklienti.
Sellepeale teatab Pealik, et aga sa küsi oma sõpradelt, et nad meile head reitingud jätaks Googlisse. Ta oli tegelikult seda sama asja ka paar korda varem maininud ja ma olin seda lihtsalt ignoreerinud. Nüüd aga käis peale, et noh, võta nüüd juba oma kõigi Facebooki ja TikToki fännidega ühendust ja las nad kirjutavad, kui tore firma meil on. Vastasin, et ma võin paluda meie klientidel head arvustused jätta. Ei, ära kliente küll sellega tülita, palu oma sõpru. "Ma loodan, et sa teed nalja," vastasin. "Ei, miks. Ma ei saa aru, miks sa ei või oma sõpradelt paluda," uurib. Ma oleks võinud muidugi vastu küsida, et miks ta oma sõpradelt ei küsi, aga ütlesin, et see läheb minu moraalitunnetusega vastuollu ja ma ei tee seda. See poleks aus ja ma ei taha. "No aga sa ju saad aru, et need, kes seal praegu on midagi kirjutanud, need pole ju ka meie kliendid," argumenteerib tema. Muidugi saan, aga see ei tähenda, et ma pean nagu lammas teiste tolkamitega sama viisi määgima. "Ei, aga paku oma sõpradele 20 eurot positiivse reitingu eest," ei jäta ta jonni. Nii, et kui keegi tahab 20 eurot kiirelt teenida, siis võtke ühendust.
Ei, ärge võtke, ma ei luba teil sellega tegeleda.
Esmaspäeval ootas mind meil, milles ta tungivalt palus, et ma klientidelt ei paluks reitingut jätta, sest ta kardab, et nii võib see veelgi langeda... Ma ju ütlesin, paganama seebiooper!
Pärast tööd läksin trenni. Mõnuga kohe tegin. 40 minutit jooksulindil, siis 40 minutit jõusaalis ja lõpuks veel 10 minutit kerelihaseid. Trenni lõpetasin ujulas. Seal veetsin üle tunni. Ujusin sada meetrit. Ma ei uju sadat meetrit tund aega. Umbes kaks minutit ujun.
Koju jõudsin väga õnnelikuna. Tegin tortiljasid, istutasin ennast teleka ette ja nautisin elu.
Laupäeval ärkasin kell 10.20. Mis on täiesti ennekuulmatu. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii hilja ärkasin. Koristasin, pesin pesu, lugesin raamatut, tegin uinaku, vaatasin telekat, mängisin Tetrist.
Kass sättis ennast mu kõrvale diivanile. Mitu korda kohe. Ta tuleb uurima, kui ma diivanil loen, seisab mu jalgade juures ja vaatab üles, patsutan diivanipatja ja ta hüppab mu kõrvale, hõõrub oma pead mu jalgade vastu ja ma silitan teda. Siis ta keerab ennast kerra ja jääb lamama. Vahel ta sätib ennast mu vastu, see on eriline kiindumuse sümbol. Tavaliselt on ta mu kõrval küll, aga seljaga mu poole ja minust umbes kolmkümmend sentimeetrit eemal. Aga kui ma olen talle head toitu ostnud ja kannan vaniljeparfüümi, siis ta sätib lähemale. Kümne sentimeetri kaugusele ja magades libiseb üks käppadest lõpuks mu kintsu vastu ka.
Pühapäeval ärkasin 6.35. Käisin pesus, pesin pesu, lugesin raamatu lõpuni, ajasin Kärbse üles ja kupatasin ta endaga trenni. Ta juba ammu käib üksi trennis, sest ma käin ju nüüd teises klubis peaasjalikult ja on palunud, et ma tuleks ja ta tehnika üle vaataks. Läksime koos trenni ja seal jalutab mu kunagine suur armastus vastu. Pole teda ligi neli aastat näinud. Embasime, jutustasime. Ja kutt teeb nalja, mis polnud juba viis aastat tagasi naljakas ning mind tabas tohutu kergendus.
Ma olen sellele viimasel ajal väga palju mõelnud. Mõelnud, et mul on vist midagi viga, et ma ei igatse oma vanade kallimate järele. Ikka olen siit ja sealt kuulnud lugusid, kuidas igatsevalt meenutatakse kunagisi armsamaid ja kui kokku saadakse, siis liblikad lendavad ja elekter säriseb. Miks mul seda pole? Sõltumata sellest, millistel tingimustel lahku sai mindud. Ma vaatan seda inimest ja ma mäletan, et ma olin nii armunud, nii-nii-NII armunud ja olin veendunud, et ma kunagi üle ei saa ja see ongi minu inimene ja keegi teine ei suuda teda asendada. Aga läheb mõni aasta mööda ja ma ei tunne midagi. Tore on näha ja vestelda, aga seda, et mingi särin või igatsus, mkm. Palun öelge mulle, et teil on ka nii, et ma pole mingi psühhopaat, kes inimesi nagu sokke välja vahetab ilma kellessegi eriliselt kiindumata?
Igatahes, käisime siis pojaga pärast trenni veel poes ja Kärbes uurib, et kas ma juba tean, et järgmisest aastat jõustub suhkrumaks ja limpsid lähevad kallimaks. Ausalt, ma ei tea, miks on neid makse vaja kuidagi põhjendada. Alkoholiaktsiis, tubakaaktsiis, automaks, suhkrumaks. Näidake mulle ühte inimest, kes pärast mõne maksu jõustumist on oma elustiilis selle tõttu muudatusi teinud. Kas keegi hakkas karsklaseks, sest õlu on kallis? Kas keegi loobus sigarettidest? Kas keegi kavatseb auto maha müüa? Kas keegi lõpetab kommidega maiustamise? Kui ma õigesti mäletan, siis seoses alkoholiaktsiisi tõusuga hoopis eesti inimeste keskmised alkoholikogused tõusid, sest hakati Lätis käima ja isegi kohalikud hangeldajad ei pidanud pille kotti panema. Aga noh, ju siis keegi tunneb, et jubedalt on kuidagi midagi põhjendada vaja, muidu tuleb revolutsioon või midagi.
Koju jõudsime kell pool kolm. Kiiresti kasutasin viimased päevavalguse hetked, et pilte teha, sest keegi oli mind väljakutsesse kutsunud. Pärast seda tegin chilli con carnet ja triikisin pesu.
Vahetult enne magamaminekut sain ühe ootamatu telefonikõne kelleltki, kes mulle samuti oluline on olnud. Küsis, kuidas mul läheb ja oli üllatunud kuuldes, et mul läheb kenasti ja ma oma minevikku taga ei igatse.
Uni kohe ei tulnud, mõtlesin sellele, et jaa, mul ongi hästi kõik. Muidugi igasuguseid asju juhtub ja kõik päevad ei ole üks lõputu tants mooniväljal, aga suures plaanis on minuga hästi, ma olen rahulolev ja tasakaalus. Nüüd, kus ma rohud ära jätsin tunnen ennast eriliselt värske, tugeva ja imelisena. Mu ümber on inimesed, kes mulle ilusaid asju ütlevad ja ükski uss ei näri mu hinge. Mu südametunnistus on puhas, miski ei piina mind. Ma ei tunne ennast mõttetu ja kasutu ning väärtusetu inimesena.
Hommikul ärkasin ja telefon oli teavitusi täis, teiste hulgas ka sõnum pojalt. Iga kord, kui ma näen sõnumit temalt, naeratan tahtmatult. See soojendab mu südant tohutult, et ta minule mõtleb ja suhelda tahab.
Pildid siis väljakutsest, kus tuli teatud värvi raamatud ühte kuhja koguda. Minu meelest täitsa toredad kukkusid välja, sellepärast teiega ka jagan.
Kommentaarid
Postita kommentaar