Prokrastineerin

Ma peaks praegu tegelikult tööd tegema. On esmaspäeva hommik, kuu algus, ma peaks arvete sisestamise, maksete laekumiste, e-kirjade vastamise, omanike rahustamise ja klientide meelitamisega tegelema, aga ma tahan päeva alustada millegi meeldivaga, ja selleks meeldivaks on tööpäevadel loomulikult blogimine. 

Esmaspäevad on tegelikult vahvad. Ma tulen tööle, siin ootavad mind meilid, ma tunnen ennast jube olulise ja tähtsana, samas olen ma veel nädalavahetusest meeldivalt laetud ja porikärbsed pole mu hinge jõudnud oma kärbsemustaga määrida. 

Ja see esmaspäev oli kohe eriti hea algusega, sest ma kaalusin võrreldes eelmise esmaspäevaga 1,3 kilo vähem. Ning isegi rasvaprotsent oli 1,2% langenud. Eelmine nädal olin ma tubli küll seoses selle kaalulangetamisega. Ma sõin hommikuti putru, lõuna oli kaasas või siis võtsin Rimist seda nende jube head tuunikala salatit, mis on ka võrdlemisi vähese kaloraažiga ja see täidab kenasti kõhtu. Snäkkideks valisin puuvilja, kuivatatud datleid ja pähkleid. Päris ausalt ütlen, et kolmapäevaks olin ma juba väga näljane. Mõtlesin kogu aeg toidule. Sõin oma hommikusööki ja unistasin juba lõunast ja õhtusöögist. Sellepärast mulle ei meeldigi dieeti pidada, sest ma keeran peast ära. Kogu mu maailm keerleb ühtäkki toidu ja kalorite ümber. Igatahes, neljapäeval ma juba ostsin Rimist saiakesi. Aga see eest ma tegin trennis rohkem ja kaal vähemalt ei tõusnud. Oma ilusa kaalulanguse aga rikkusin ma reedel ära, kui ma pudeli veiniga diivani ette maandusin ja siis kõik sisse kühveldasin, mis eest ära ei jooksnud. Kass jäi tänu sellele täitsa terveks, isegi hamba jälgi polnud. 

Aga mina muidugi vihastasin laupäeva hommikul enda peale kohe tohutult. Nii tohutult, et ma terve laupäev tegelesin kodus veinide likvideerimisega, et ma enam selle orgi otsa ei langeks ja vindise peaga halbu otsuseid ei teeks. 

Pühapäeval ärkasin üllatavalt selge peaga. Arvestades neid alkoholi koguseid, mis mu sisse eelmisel päeval laekus, olin ikka väga timm kohe hommikul kell 8. Käisin pesus, panin riided selga ja läksin trenni. Tahtsin kümmetuhat sammu täis saada ja võtsin raamatu ka kaasa. Olen sellest mõelnud varemgi, et kui ma nagunii pikalt ühe koha peal kõmbin, siis võin ju lugeda. Naljakas oli natuke, aga kenasti sain hakkama. Ainult ühe jobu oleks hea meelega ära kägistanud, sest ta kukutas oma raskuseid kogu aeg muudkui prõmm ja prõmm. Nagu, ära lõhu neid masinaid! Ma saan aru, et jõusaal ei ole raamatukogu ja ei peagi hiirvaikselt olema, aga pole vaja eputada oma lollusega ja jõusaali varustust lammutada. Tänan! 

Tund aega kõndisin, ligemale 8000 sammu sain tehtud, circa 50 lehekülge loetud ja täitsa uhke olin enda üle. Siis läksin poodi, sest ma tahtsin pildistamise jaoks nänni ja lilli osta. Sinsay'st sain kaks übernunnut jänkut. Rimist sain lilli ja.... veini. 

Seejärel ma sõitsin Lidl'isse, sest mulle meeldib nende vetsupaber. Midagi muud ei ostnudki sealt, sest külmkapp oli veel Rimist reedel tellitud kraami tuugalt täis. 

Siis ma viisin auto pesulasse. 

Ja läksin lõpuks lillepoest läbi. Sealt ma ostsin tulpe ja.... linnupuuri. 

Olin endaga jube rahul. 

Kui ma koju jõudsin oli samme juba üle 12 tuhande ja ma polnud veel midagi söönud, ainult kohvi joonud ja kreatiini võtnud. Hakkasin kohe hästi energiliselt tegutsema, sest päike oli just õige nurga all ja ma tahtsin ilusaid pilte teha. Loomulikult ma vihastasin, sest lillepotid, mis mul kodus olid, olid liiga väikesed, et neisse ostetud lilli panna. Seetõttu viskasin ühe näraka jõulukaktuse minema, et potti saada. Ei, ausalt, ta oli elanud pika ja väärika elu ja polnud vaja meie kummagi piinasid edasi venitada. 

Loomulikult ei tahtnud mu oksad ka kuhugi mahtuda ega suvatsenud ilusad välja näha. Vihastasin uuesti. Ma tundsin iga ihurakuga, kuidas päike muudkui oma asendit muudab ja kuidas imeline valgus mu käest libiseb, kui ma mingi oksadega mehkeldan. Kirusin ja puhisesin nina alla, terve köök oli mulda ja oksi ja õisi täis. Kass jooksis eest ära , sest tajus pinget õhus. Kärbes tuli ka uurima, et mis mul seal toimub ja miks kõik kohad on segaduses ja sassis, sest samal ajal ma ju triikisin veel kangaid, et neid piltidel kasutada. 

Sain aru, et see närviline energia ei tööta minu kasuks, istusin korraks maha, sõin natuke pähkleid ja ühe pirni ja püüdsin ennast rahulikuks sundida. 

Kui neid pilte nüüd vaadata, siis sealt ei paista kusagilt mu palavikuline närvitsemine välja. Vähemalt ma ise kinnitan endale seda. 

Tegin pildid ära ja jäin endaga väga rahule. Siis tegin süüa ja istusin korraks, et hinge tõmmata. Pärast seda triikisin ka veel poolteist tundi. 

Triikimise ajal mõtlesin Triinu kommentaarile, et kuidas ma nii palju jõuan. Ma ise imestan ka, et ma viimased nädalavahetused energiast pakatan. Küllap see on ikka selle kõrvalmõju, et ma ennast ravimitega ei mürgita ja toitun ka tunduvalt tervislikumalt, kui alles mõned nädalad tagasi. Samas, ma tean, et minu energiavood on väga ebastabiilsed, aga ma enamasti oskan ennustada, kuidas need kulgevad. Praegu ongi see palavikulise energia aeg. Päevade eelne aeg. Ma tahan kogu aeg midagi teha ja kui ma ei saa oma energiat füüsiliselt välja elada, siis ma muutun õelaks. Teised ütlevad selle kohta PMS. Siis tuleb mul paar päeva, kus ma olen valust oimetu ja ma ei taha kedagi enda lähedale, aga samas ma vajan jubedat hellust ja õrnust. Nutan iga asja peale ja olen täielik pehmo. Seejärel saab minust nümf ja see kestab umbes kaks nädalat. Ma olen meelas ja sensuaalne, flirdin häbitult ja tunnen ennast maailmanabana. 

Ja see on huvitav, et ma olen sisuliselt terve elu pidanud kuulma seda juttu, et "võta ennast kokku ja ära lase oma hormoonidel ennast mõjutada". Ma luban teile, et olen püüdnud. Hambad ristis püüdsin ja võitlesin iga ihurakuga selle vastu, mis loomulik tundus. Sellest ei tulnud midagi head, ma olin puntras ja õnnetu. Kui ma lõpuks võtsin oma eripärad omaks, nägin mustrit ja allusin sellele, siis muutus elu kuidagi palju helgemaks ja mina ise tasakaalukamaks. Ning ma tunnen siiani, et kui ma mingil põhjusel olen sunnitud teise rütmi järgi toimetama, siis läheb asi kohe palju hullemaks. 

Ehk et kui mul on praegu energiat, siis ma teengi rohkem, pesen aknaid ja lambipirne, möllan poodides ja triigin kardinaid, aga peagi tuleb aeg, kus ma ennast diivani nurka palliks keeran ja iga asja peale nutta tihun ning kodust väljagi ei taha minna. 

Õhtul tuli poeg töölt koju ja hakkas minuga riidlema, et ma olin jälle igasugust mõttetut jura ostnud ja tema meelest on see kõik nii kole ja sellepärast mul kunagi raha ei olegi. Ja mind üldse ei loksutanud see. Oleks see vestlus toimunud kolm päeva hiljem, siis ilmselt nutaks endal silmad peast ja hädaldaks, et ma olen nii mõttetu saamatu inimene ja miks ma üldse õhku siin planeedil raiskan. 

Mina usun kogu hingest seda, et täiskasvanud lapsed ei tohiks oma vanematega koos elada. Suhted on nii palju paremad. 

Igatahes, see esmaspäeva hommikune kaalunumber mõjus kohe eriti tujutõstvalt. Soovkaaluni on veel paar kilo minna, aga olen positiivselt meelestatud. 

Kuidas teil nädalavahetus möödus? Kui palju lasete oma hormoonidel oma tegemisi ja meeleolu mõjutada, või võitlete kangekaelselt selle vastu?