See on nagu mingi needus, sest iga kord, kui ma pikalt tunnen, et mul üldse sulg ei jookse ja siis kirjutan postituse nagu "Põud", sest ma olen ennast juba veenda jõudnud, et nüüd ma mingi hetk ei suuda sisutühja iba toota, siis tulen ma esmaspäeval tööle ja mul on nii palju asju, mida ma tahan kirja panna.
Päriselt läheb nii, et mul on imelik olla. Ma arvan, et mul on vitamiinipuudus, sest ma olen kuidagi apaatne ja loid ja miski eriti ei eruta ega vaimusta. See pole otseselt halb tunne. Aga see on imelik.
Ma tunnen hästi tugevalt seda, et aeg on mu kätte saanud. Ma olen see aasta väga korralikult trenni teinud ja kaalu sain ju ka sirgeks, aga mu keha näeb ikkagi välja kuidagi loid ja pehme. Varem on korraliku trenni ja langenud kaaluga kaasnenud siiski ka silmaga nähtavad lihased ja toonus, aga nüüd seda pole. Võibolla peaks veel kaalu langetama, aga pigem mulle tundub, et keha ongi nüüd seal omadega, et kõik kisub allapoole ja muutub ühtlaseks klimpidega kartulipudrutaoliseks massiks. Seda on ühel pinnapealsel välimusele orienteeritud inimesel ääretult keeruline taluda.
Selletõttu ma tunnen väga suurt viha oma keha vastu. Nagu, mida sa raisk tahad! Kas ma ei pinguta sinu nimel piisavalt? Sa oled nagu täiskasvanud tänamatu laps, kes keeldub tööle minemast ja iseseisvaks hakkama ning mina pean seda taluma, sest ma tunnen, et mu lapse saamatus ja elus läbikukkumine on minu tegemata töö ja minu saamatus ja läbikukkumine ning siin ei lohuta see, et mul on kokku neli last ja kolm neist saavad ju hakkama, miks see üks siis ei saa? Mida ma veel tegema pean?
Ma ei räägi enam oma kehast.
Mul ongi kodus üks täiskasvanud laps, kes ei tee midagi, magab päevad läbi, tal on null motivatsiooni ja ambitsiooni, nii et teised kahtlustavad tal depressiooni ja nii hakkasin mina ka seda tema juures kahtlustama, aga ta ei ole nõus perearsti juurde minema ja ma ei tea, mida ma tegema pean. Ma tunnen, et olen teda alt vedanud ja pole osanud talle olla parem ema, parem tugi, eeskuju ja lohutus.
Ehk et lisaks sellele, et ma vihkan oma keha, vihkan ma ennast emarollis. Ma ei ole poisi peale üldse vihane. Võibolla on see emasüda, aga ma tean, et ta on hea poiss ja ma tean, et kui ma tal midagi kodus teha palun, siis ta teeb. Ma tean, et ta pole rumal ja asjad, mis teda huvitavad, nendes on ta väga hea. Lihtsalt tal puudub algatusvõime ja ehk kannatab temagi sotsiaalse ärevuse all ning seetõttu on tal kodust lahkumine ja teistega lävimine talumatult raske.
Oluline teadeanne! MA EI KÜSI NÕU, MA LIHTSALT VENTILEERIN!
Mu endaga, noh jätame korraks apaatsuse ja vihahood kõrvale, on tegelikult suht stabiilne. Magan hästi, trenni teen, toitun ka niivõrd-kuivõrd tervislikult. Loen. Kuulan podcaste. Koristan.
Koristamisest. Õieti robottolmuimejast tahtsin ka kirjutada teile.
Kuuldavasti on suur hulk inimesi endale pähe võtnud, et ühel hetkel robotid maailma üle võtavad, võimu haaravad ja inimestest orjad tehakse. Ma tõesti tahaks seda näha, sest minu robot on üsna retakas ja mingit võimuhaaramist ma tema poolt küll karta ei oska. Ta ei suuda isegi seda teha, milleks ta programmeeritud on.
Indigoaalane kirjutas oma lemmikloomast ja kui tema seda kirjutas, siis mul oli veel umbes okei. Aga õnneks ma suutsin ennast targutamast tagasi hoida, sest kohe tekkisid jamad ka Mila Mercedesega. Esiteks läks tal aju katki seoses kellaaja keeramisega. Enne ta koristas mul igal tööpäeva hommikul alates 6:40st ja nädalavahetusel 8st. Pärast kellakeeramist otsustas ta, et pole enam töönädala seest vaja koristada, piisab nädalavahetusest küll. Siis aga leidis ta, et talle ei meeldi see tunne, mis tekib vaipa koristades ja nii kaebab ta iga kolme minuti tagant, et vaadaku ma rullik üle. Esimene kord vaatasin, oli natuke juukseid seal, võtsin ära ja panin tööle tagasi. Kolm minutit hiljem väidab mulle, et rullik jälle umbes. No okei, puhastasin siis veel hoolsamini. Kolm minutit hiljem... saatsin ta nurka elu üle järele mõtlema. Nüüd ta teeb seda kogu aeg ja rullik on jumalast karvavaba ning seda, et tal on seal mingi takistus väidab ta ka parketi peal koristades.
Jah, ma tean juba, mida te mulle öelda tahate. Ma lähen ja viin ta hooldusesse. Aga ausalt, tuhande eurose mänguasja kohta ikka üsna nõme on pool aastat hiljem teda juba hooldama minna.
Mainin siin ära ka selle, et ka siis kui ta koristab, ei tee ta super head tööd. Mõni päev ta koristab korralikult, siis teeb ühe tiiru ja teatab, et tal valmis. Pole ebatavaline, et pudi on vaibal ikka, kuigi ta seal on tükk aega tiirutanud ja mul muide pole karvased vaibad, vaid üsna siledad. See ajab mind ka närvi, et ta ühte ja samasse kohta ennast kinni oskab keerutada. Mul oli varem koridoris üks porimatt, selline kõrgem ja ta ronis pidevalt selle otsa ning vingus, et ta jäi kinni. Ta võis sinna oma neli-viis korda järjest ronida. Nagu, kas sa ei saanud esimesel korral aru juba, et siia pole vaja tulla?
Ei, robotite ülemvõimu ma karta ei oska.
Tehisintellektist rääkides - mind ajab täiega närvi, et internetis enam normaalsete tavaliste inimeste pilte ei ole. Ma ei taha neid AI genereeritud inimesi näha. Kas keegi siiralt arvab, et see on parem, ilusam? Kuningakoja fiasko oli kohe eriti räige käkk.
Üks öö, see oli laupäeval vastu pühapäeva, sõitis meil maja taga kinnises hoovis kaubik, selline pirukamoodi valge kaubik, keset ööd. 3:40 ja korjas hoovist musti prügikotte. Nagu, mida kuradit? Miks on vaja öösel seda teha? Ja üldse, kuidas ta sinna sai? Kas meil pole väike värav aeda eraldamas? Poeg väitis mulle, et muru käiakse ka suure niitjaga niitmas ja imestas, et ma pole kunagi näinud. Tõesti, ma olen alati tööl olnud, kui muru on niidetud.
Pühapäeva hommikul vihastasin ma naabrite peale. Kohe nii vihastasin, et hea et kätega kallale ei läinud. Ma vist olen seda siin kunagi varem ka maininud, aga meil on pikk maja, eks, ja maja taga on hoov, mis on aiaga eraldatud ning aeda saab väravast, mis on lukus. Kuna mul aga on suur õnn elada maja keskmises trepikojas, siis meie trepikojast saab otse maja taha ja ei pea suure ringiga ümber maja kõndima. Kaks trepikoda edasi elab pesakond, kes on meie majas elanud sellest ajast, kui maja 1974aastal valmis. Võimukas matroon, tema tütar ja tütretütar. Nemad on endale maja taha aia rajanud. Ei, muidugi, ilus vaadata ja tore, kui inimestel on hobi, millega tegeleda. Eelmisel aastal läksin selle tütretütrega karvupidi kokku, kui märkasin, et ta tuimalt meie trepikojast läbi läheb, et hoovi saada. Nad ei ela meie trepikojas ja neil ei tohiks ka meie trepikoja võtit olla. Kuna aga matroon on kunagi olnud ühistuesinaine, siis tal on võti ja nii see pesakond kuritarvitabki võimu, mis neil kunagi on olnud. Tol korral minu ütlemisest piisas ja rohkem ma tüdrukut ei näinud. Pühapäeval aga tulid nad juba koos emmega ja lihtsalt ülbelt vahtisid veel mulle otsa, kui ma köögis kohvi keetsin ja läksid läbi meie trepikoja hoovi. FAKK ma sain vihaseks! Kas sa ei saanud aru esimesel korral? Ei, said ju küll, sest nüüd sa üksi ei julgenud tulla ja tulid oma mammaga. Ma ei öelnud midagi. Aga ma ütlen. Ma ähvardan neid politseiga, kui vaja. Teen neist pildi ja panen Facebooki meie maja gruppi ning panen selle asja nii suure kella külge kui vähegi võimalik. Ma ei saa aru, mida inimesed endale õige lubavad!
Ja okei, ma saan aru, mida te mõtlete, et mis vahet sellel on, eks. Nad ju lihtsalt lähevad korraks koridorist läbi, nad ei häiri kedagi. Aga mind häirivad! Meil on seal koht, kus inimesed oma asju hoiavad, jalgrattaid ja päevitustoole. Mulle ei meeldi, kui kõrvalised inimesed meie trepikojas aelevad, isegi siis kui nad on meie maja elanikud. Neil ei ole asja meie trepikotta. Mina ei roni nende paraadnasse! Ilmselt see on minust nõme ja väiklane. Ilmselt see pole nii suur asi. Ilmselt.. mind ajab see julmalt närvi!
Sõnaga, päriselt mul läheb nii, et ma vist olen bipolaarne, sest ma olen ühel hetkel täiesti ükskõikne ja apaatne ning teisel sekundil märatsen nagu marutõbine koer mingite naabrite peale.
Kommentaarid
Postita kommentaar