Ilu soodustus

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et esmaspäeva hommikul tõmbasin kogemata oma skinny jeans'id jalga ja kuna need jalga mahtusid ja nööp kinni läks, siis ma lõin käega, et las siis olla täna kitsaste teksade päev. 

Kitsastest teksadest oli tol päeval kõvasti kasu.

Esiteks ma sõitsin Volremi ja lasin küljepeegli ära vahetada, sest see kukkus mul paar nädalat tagasi küljest ära ja kuigi ma sain kenasti ilma selleta sõidetud ja pargitud, siis tahtsin autot edasi müües ta võimalikult heas korras üle anda. 

Jah, ma müüsin Volli maha.

Ja ostsin uue auto.

Või noh, uuema. Mitte tutika. 

Loomulikult Volvo.

Volremist sõitsingi otse ARKi, et uus auto enda nimele registreerida. Kuna see oli Eestis registreerimata sõiduk, siis selle eest küsisid nad 192 eurot. Numbrimärgi sain kauba peale kaasa. Müüja pani mulle numbrimärgi ilusti auto külge. Tasuta.

Sealt edasi sõitsin tehnoülevaatusele. Kuni töömees mu autot lammutas, sõlmisin mina liikluskindlustust. Aastane maks 163,00 eurot. Ülevaataja ütles, et ta püüdis kõvasti mingit viga leida, aga midagi ei olnud. Nii ilusate sõnade eest kinkisin neile 55,00 eurot ja särava naeratuse.

Siis ma tankisin 40 euro eest ja pesin autot 35 euro eest. 

Seejärel ma sõitsin kontorisse ja tühistasin eelmise auto kindlustused. 

Pärast seda sõitsin Oomipoodi ja ostsin parkimiskella. Kui ma sinna jõudsin, olin juba igale poole nii palju raha kulutanud, et parkimiskella eest tasudes küsisin müüjalt, et kas ma ilu soodustust saaks. Noormees vastas, et oleks saanud küll, kui ma enne makse teostamist küsinud oleks. Krt, ma ütlen! 

Renal oli õigus, ma võiks vabalt hakata ilu soodustust küsima. Poiss, kellelt küsisin ei pilgutanud silma ka mu küsimuse peale, isegi ei palunud täpsustada, sai kohe aru, millest ma räägin. 

Ausalt, pange mind kuhugi kinnisesse asutusse, ma olen täiesti kontrolli alt väljunud!

Seda ma teile ei hakka rääkima, et ma auto pealt sain ka ilu soodustust, küsimata, ise pakkus. 

Kogu see asi juhtus väga suvaliselt. Maanteeameti lehel on kirjas küll, et autot ei peaks emotsiooni pealt ostma, aga noh, selleks ajaks kui ma seda soovitust sealt lugesin, oli mul juba auto parklas. 

Algas kõik eelmisel esmaspäeval. Tegin suurest igavusest Auto24 veebilehe lahti, sisestasin margi, mudeli, väljalaske aasta ja hinna piiri ning andis mulle seitse vastet, millest kaks kõnetasid. Tegin kahte krediidiasutusse laenupäringu. Ühest kohast tuli kohe "ei" ja teisest kohast kaks päeva hiljem "jah". Siis helistasin auto müügikuulutustele ja läksin ühte kohe samal päeval vaatama. Istusin sisse, sõitsime, täitsa hea oli. Ütlesin, et ma vaatan selle teise auto ka veel üle ja siis annan teada. Järgmine päev sõitsin kokku lepitud ajal teise auto juurde, aga mingil absurdsel põhjusel ei saanud ma müüjat telefoni teel kätte. Neli korda helistasin, aga kõne ei läinud läbi. Tegin isegi telefonile restardi, et äkki mingi glitch, aga ei. Sel hetkel otsustasin, et järelikult mul polegi seda vaja vaadata ja see esimene ongi minu auto, sest see oli juba paar kuud müügis olnud ja kuigi inimesed käisid vaatamas, siis keegi polnud teda koju viinud. Siis helistasin panka ja ütlesin, et paluks mulle see summa üle kanda, mis nad auto eest küsisid. Edasi helistasin oma kodupanka ja palusin ajutiselt ülekande limiite suurendada. Aga kuna see kõik võttis aega, siis raha laekus mulle reede õhtul pool viis ja kahjuks sel päeval enam ARKi ei jõudnud. Ja seda, mis juhtus esmaspäeval, sellest ma juba rääkisin. 

Ja teate mis, ma tunnen, et kõik see, mis juhtus oli kingitus. See, kui lihtsalt ja kiirelt kõik laabus on lausa sürr, sest ma ei jõudnud eriti isegi mõelda, kui kõik juba tehtud oli. Magamata öid oli kolm. Esimene öö oli pärast seda, kui tegin laenupäringu ja veel ei teadnud, mis vastus tuleb. Siis oli magamata öö, kui tuli "jah" ja ma pidin otsustama, millist autot valida. Ning kolmas oli öö enne ARKi minemist. Ennustan, et magamata öid tuleb edaspidigi, kui auto remonti hakkab vajama. Aga ehk mitte kohe järgmiste nädalate jooksul. 

Auto on väga ilus. Minu meelest. S90. Valge. Kui saan mahti, siis teen pilte ka. Kärbes lubas aidata ja nädalavahetusel pildistada. 

Jah, ma annan aru, et see oli ebamõistlik ja vastutustundetu otsus. Jah, mul pole autot vaja. Vana sõitis kenasti, aga vaikselt oli see, et iga kuu hakkasid temaga seotud kulud sellevõrra kõrged olema, et ma pigem maksan sama raha liisingu eest, kui remondi. Auto on privileeg. Auto on luksusese. Minu jaoks. See ei ole tarbeese ja ma pole oma autot kunagi nii ka kohelnud. Seda märkas ka auto ostja, kes kiitis, et nii heas korras autot ei oleks oodanud. Sain selle eest ka üsna viisaka hinna. 

Naljakas on see, et kui ma Volli ostsin, siis hakkasin kohe rääkima sellest, et minu järgmine auto on S90. Veel on minu meelest naljakas kokkusattumus see, et uus auto on tehasest välja tulnud samal aastal, kui ma eelmise ostsin. 

Tänaseks olen ma paar päeva temaga sõitnud ja ma ei saaks rohkem rahul ollagi. Mina olengi nüüd see liikleja, kes naudib autosõitu, ei kihuta vaid rahulikult kruiisib. Sõites on selline tunne, nagu hõljuks pilve peal ringi. Kuna ta on ikkagi uuem mudel, siis salong on täis igasuguseid mugavuslisasid ja ma avastan neid järgemööda. Parkida on muidugi keeruline, sest ta tundub nii suur ja ma ei ole veel harjunud parkimiskaamerat kasutama, seega pargingi praegu risti üle kahe koha. No andke mulle paar päeva õppimiseks, eks. 😁

Enne ostu oli ikka kahtlusi ja kõhklusi ka. Ikkagi kasutatud auto ja ma ei tunne ajalugu. Lisaks see, et kas mul tõesti on vaja laenukohustust praegusel kriisi ajal? Rääkimata sellest, et siivutu on nii suure autoga üksi sõita. Peaks keskkonda hoidma ja tänavad autovabad, aga ma ei vaheta autot mitte ökonoomsema vastu vaid vastupidi. Kui nii väga midagi kompenseerida oli vaja, siis soodsam oleks olnud uued tissid panna, eks ole. 😀 

Aga noh, siin ta nüüd on ja ma olen üdini õnnelik ning armunud. Ma muudkui musitan teda igal hommikul ja õhtul. Ma soovin, et see oleks ilukirjanduslik liialdus, aga ei, mul on rool huulepulga jälgi täis. 

Ja selle kõige eest tuleb mul tänada kallist eksabikaasat. Ilma temata poleks ma kunagi pähe võtnud, et Volvo võiks olla minu unistuste auto.