Impostor syndrome

Uus auto teeb mind nii õnnelikuks! Jubedalt. Kuidas üks elutu elukas võib südame kiiremini põksuma panna on ulme.

Loomulikult ei suuda ma uskuda, et ta on minu oma ja mul on õigus temaga sõita. Iga kord kui liikluses politsei patrulli näen, siis hakkab sees keerama ja südame alt läheb õõnsaks. Kujutan ette, kuidas nad mu rajalt maha võtavad ja sunnivad võtmed neile üle andma. See tunne meenutab väga seda, kui too verinoor poiss hakkas jõusaalis minu vastu huvi tundma ja ma olin nagu, eeem... mis nali see nüüd siis on, mis mängu me õige mängime? Sest pole ju võimalik, et keegi selline tahab mind. Pole võimalik, et nii ilus auto võiks olla minu oma. 

Nii ma siis hiilingi oma uue autoga ringi ja hoian hinge kinni. Mis on võrdlemisi võimatu. See ringihiilimise värk. Mul oli juba Volliga probleem, et ta liiga äkiline oma 100 kW oli, mis nüüd siis veel Vilmast rääkida, kellel on vatte 110. Ma ei saa aru, miks nad mulle üldse seal Maanteeametis selle auto lubasid kaasa võtta. Nagu, kas nad ei näinud või? Väga vastutustundetu! Sa ei anna ju kolmeaastasele lööktrelli mänguasjaks. Kuidas sa sellisele hullule menopausieelsele frustreeritud ja kibestunud naisele siis kahetonnise looma annad? Igatahes ma tunnen, et mulle on lõks seatud ja on vaid aja küsimus, millal ma mängleva kergusega sellesse langen. 

Sõita temaga on orgastiline kogemus. Selline tunne, et ta on loodud minu jaoks. Iga detail, iga kurd, iga nüanss. Ma istun selles ja tunnen ennast nagu miljon dollarit. Ma tunnen ennast nagu need naised, kes on pidanud mitu meetrit emmi imema, et endale ilus käru saada. Ja mis on kõige haigem, ma tahan, et mind peetaks selliseks naiseks, kes on auto jaoks pidanud... noh, teate küll. See on muide juba pikalt olnud minu fantaasia, nimelt, et ma oleks kellegi trofeenaine. Ma tean, ma tean, liiga hilja ja liiga palju igasugusid muid asju, aga noh, fantaasiad ju selleks ongi, et need oleks elus edasiviivaks jõuks. 

Ma sõidan selle autoga nagu tropp. Ma ei tunneta ta jõudu ega parameetreid. Ma tiksun liikluses ja muigan, kui väiksed Renault'd või Volkswagenid minust foori taga mööda kihutavad. Alles paar nädalat tagasi tõmblesin ma ise samamoodi. Nüüd ma chillin ja naudin. Kuigi oluline on ka see, et ta ongi ju võimas ja kui ma natuke rohkem gaasi annaks, siis ma ei taha mõeldagi, milliseid trahvikviitungeid ma koguma hakkan. 

Nii et mulle ei maksa praegu ütlema tulla, et raha eest õnne ei saa. Saab küll. Täpselt 17 000 euro eest saab õnne nii, et vähe pole!