Postitasin Instagrami story, see on selline ajutine postitus, mis kaob 24 tunni jooksul ära. Seal oli üks mõte, mida ma kusagilt lugesin ja olen ammu juba jagada soovinud ning nüüd oli mul ka vastavad fotod selleks. Tsitaat ise kõlab - "kui sul pole kellegagi rääkida, siis loe ja kui sulle tundub, et keegi ei mõista sind, siis kirjuta". Mulle tundub, et täpselt nii ongi, et kui tekib vajadus suhtluse järgi, siis on nii mõnus raamat haarata, kui sõbrannasid tülitada ei taha, ja neil hetkedel kui tundub, et kogu maailm vihkab sind ja ei mõista sind, siis seda ängi leevendab just kirjutamine. Ehk see selgitab ka minu ligi kahtetuhandet blogipostitust.
Kaks inimest reageerisid sellele postitusele. Üks ütles, et tule, räägime ja teine, et kirjuta mulle. Ja see oli nii armas. Ma küll postitamise hetkel ei tundnud vajadust ei ühe ega teise järele, see oli lihtsalt postitus, aga südame tegi ikkagi soojaks, et mu ümber on inimesed, kes tahavad mind kuulata ja mõista.
Sotsiaalmeediast on saanud suur osa minu elust. See on kahesuunaline tee. Ma annan, aga ma saan ka vastu. Ehk see on tobe ja lapsik ning minu generatsioon vaatab sellele kuidagi ülevalt alla ja haletsevalt, et need seal pole ju su päris sõbrad, sest nad näevad ainult seda külge sinust, mida sa otsustad näidata. Aga paljudele me ikka kõiki oma osi näitame? Isegi blogis ma avan vaid teatud külgi. Ikka jääb midagi peitu, midagi, mida jagad vaid kõige-kõige kallimatele ja sedagi mikroskoopilistes doosides.
Laupäeval vaatasin filmi. Kui ma kuulsin, et selle raamatu kohta tuleb film, siis ma teadsin kohe, et tahan seda näha. Raamat oli "Idee sinust". Vist kirjutasin ka sellest suvel, kui see loetud sai. Lugu 40-aastasest naisest ja 20-aastasest rokkstaarist ning nende põgusast armusuhtest. Mulle raamat väga meeldis. See oli piisavalt erootiline ja sensuaalne, samas kuidagi realistlik ja kergesti suhestuv. Minu jaoks.
Film ei olnud selle raamatu vääriline. Mind häiris juba see, et see oli kuidagi hästi tume, kuigi mul oli teleri ekraan kõige heledama väljundi peale seadistatud. Lisaks oli see kuidagi kuiv ja piinlik. Ma ei tea, kas polnud näitlejate vahel õiget keemiat või mis seal täpselt puudu oli, aga see mõjus kummaliselt. Väga pettusin. Eks muidugi tavaliselt nii ongi, et raamat on parem ja väga harva on vastupidi. Näiteks "P.S. Ma armastan sind" on filmina palju parem kui raamatuna, minu meelest.
Kuna ma juba Amazon Prime konto olin endale loonud ja esimesed seitse päeva on tasuta, siis otsustasin, et vaatan ka "Daisy Jones And The Six" seriaali ka, sest seda sõbranna väga kiitis. Ja pean ütlema, et see mulle meeldis ka väga. Meeldis nii raamat, kui ka seriaal. Suurepärane näitlejate valik, hea muusika ja mõnus keemia näitlejate vahel.
Raamatukogus käisin. Viisin neli raamatut tagasi ja laenutasin kuus. Mul on probleem.
Ma loen liiga palju. Ma ise tunnen seda, et see käib kuidagi üle jõu. Ma saan aru, et see kõlab napakalt. Ma luban, et saan. Aga. Tähendab. Pärast seda, kui ma enam TikTokis ei veeda aega, siis mul on tekkinud nii palju vaba aega, et midagi muud pole sellega teha, kui lugeda. Ja niisiis ma loen. Kuna töö juures on väga palju üksi olemist ja niisama passimist, siis ma loen. Nädalavahetustel ka loen, sest mida mul ikka nii väga teha on? Vahel pesen aknaid ja saan sõpradega kokku, aga ikkagi jääb aega lugeda. Ja minu meeles on ikka see arvamus, et lugemine on parem ajaveetmise viis, kui näiteks teleka vaatamine või netis scrollimine. Selles mõttes, et mitte, et üks on parem kui teine, vaid minul endal on lugedes südametunnistus puhas, aga netis scrollimise järel tunnen süümekaid. Lisaks aitab lugemine keskendumisele kaasa, netis scrollides ei suuda pärast üldse keskenduda, sest aju vajab pidevalt stimulatsiooni.
Kuid ma tunnen, et ma ei taha nii palju lugeda. Aga mida teha? Istuda vaikuses ja tühjusesse vaadata?
Pühapäeval läksin õue lugema. Naabrilapsed mängisid ka parasjagu õues ja nägid kui ma tulin. Kuulsin, kuidas nad omavahel rääkisid ja ütlesid, et see on see kassitädi. Nagu, üldse mitte üleolevalt ega pahatahtlikult, vaid kuna ma paar päeva varem olin Mitsiga õues jalutamas käinud, siis nad ka nägid mind ja tulid jutustama. Aga jah, ma olen kassitädi. Poeg küsis, et kas järgmine tase on tuvitädi?
Sõbranna käis reedel külas ja rääkis, et tema ei saa aru, miks kõik võõrad kassid alati tema juurde ronivad, sest ta pole väga kassiinimene. Mul on sama probleem võõraste lastega. Nagu, kas nad ei saa aru, et ma ei taha? Igatahes, need naabrilapsed tulid ka minu juurde. Tulid jutustama ja kutsusid mu palli mängima ja siis nad panid oma telefonist mingi disco peale ja hakkasid mu juures tantsima. Ei, ma saan aru, ma olen ise ka ju laps olnud, üksik laps, kes käis täiskasvanutele närvidele, kui nad tahtsid vaikselt olla. Sellepärast peabki rohkem kui ühe lapse saama, see on vastutustundlik käitumine. Võõraste lapsi vihkavate täiskasvanute suhtes.
Olen pildistamise ja filmimise peale mõelnud. Keegi blogis kirjutas, et nii nõme, kui sa lähed reisima ja siis on seal teised inimesed, kes muudkui filmivad ja pildistavad ja üldse hetke ei naudi ning segavad neid, kes naudivad. Ja, et kellele seda tehakse, milleks on vaja näidata, mida sa teed, kus sa käisid ja mida nägid. Ausalt. Minule tehakse. Mina väga naudin seda, kui ma saan oma kodus diivanilt lahkumata maailmas ringi rännata ja näha seda, mida mu sõbrad-tuttavad näevad, teevad ja kogevad. Ma ise pole väga suur reisija, olen vaene ja mugav. Aga ma väga hindan seda, kui teised viitsivad võtta selle hetke ja teha paar klippi ning seda jagada.
Mis puutub sellesse, et kes neid klippe vaatab, siis ma vaatan ise ka oma pilte ja filme. Vaatan tagasi mingitele fotodele ja mul meenub kõik, mis ma sel hetkel tundsin ja mõtlesin. Minu meelest võiks neid klippe isegi rohkem olla, sest osad asjad ongi mul vaid mälupildina, aga nii tore oleks, kui oleks ka visuaal ja heli.
Poeg käis pruudiga Prahas. Palusin mulle ka pilte näidata, sest nad sotsiaalmeedias eriti ei jaganud. Ja nii toredad pildid olid! Okei, mind nende kontserdivideod ei huvitanud, aga ega kõik ei peagi kõikide jaoks sama väärtusega olema, aga muud kaadrid olid nii toredad ja ma kogu aeg küsisin, et miks näiteks seda või teist pilti poleks saanud kasvõi stoorides jagada, et ma saaks ka osa nende reisist. Ja et mul oleks võimalus panna laik. Laikid on minu armastuse keel. Jah, arvake sellest mida tahate, aga kui ma näen, et keegi paneb mu postitusele laiki, siis ma võtan seda kui armastusavaldust.
Kommentaarid
Postita kommentaar