Teisipäeval tegin jälle trenniluusi ja käisin pojaga prille ostmas. Temale. Kui me juba prillipoes olime, siis vaatasin ise ka natuke raame, sest mul on tugev kahtlus tekkinud, et mu elu oleks mugavam, kui ma loeks raamatuid prillides.
Kui poeg oma tellimust esitas, kekutasin mina peegli ees ja proovisin erinevaid raame. Ütleme nii, et kui noorena tegid prillid mu visuaalselt targemaks, siis nüüd nad teevad ainult vanemaks. Lõpuks leidsin mingid raamid, mis polnud nii julmad. Hea meelega kuulan teie arvamust ka, et millised neist teile kõige rohkem meeldivad. Ja ma tean, et nad näevad kõik suhteliselt samad välja, aga ikkagi.
Muidugi arvestades, et need on ainult lugemisprillid, siis väga vahet pole, aga noh, kui sul on noor sõber voodis ja sa tahad midagi lugeda, siis võiks vähemalt viisakas olla, teate, austusest.
Kui pojaga ühele poole saadi, uurisingi, et mis neil see silmakontroll võiks olla, kuna ma arvan, et mul on lugemisprille vaja. Kui mitte täna, siis ilmselt lähiajal. Proua tõstis oma pilgu prillide kohalt mulle ja küsis: "Kui vana te olete?" Hetkeks oli selline tunne nagu hilisteismelisena, kui alkoholi tahtsin osta ja kahtlustati, et ma pole piisavalt vana. Justkui lugemisprillid oleks midagi kriminaalset või seadusega piiritletud. Muigama ajas ka muidugi.
Pakkus mulle siis proovida paari +0,5 ja +0,75. Esimesed olid väga mõnusad, tekst oli kohe palju lihtsamini loetav, Teised olid ilmselt liiga kanged, sest silmade taha tekkis mingi pinge. Ehk et siis selline lugu. Korraks tundsin ennast meelitatuna küll. Mingite asjade jaoks peetakse mind veel liiga nooreks.
Kommentaarid
Postita kommentaar