Ma tean, ma ise olen ka vaimustuses sellest, kui originaalsed ja intrigeerivad mu pealkirjad on viimasel ajal. Ise olen süüdi, ma olen kõik head pealkirjad jaburate postituste peale ära raisanud ja nüüd siin me oleme. Hakkan edaspidi lihtsalt kirjutama "postitus number 1762".
Aga minu vaikusel on tegelikult väga tavaline ja levinud põhjus. Elu on hetkel liiga ilus, et midagi kirjutada.
Ma ei tea, mis juhtus, mis tähed ja planeedid praegu mu elu üle otsustavad, või mis nimega või nimetu jumal mu elu on otsustanud õnnistada, aga antud hetkel, täna, siin, kui ma seda postitust kirjutan, on kõik mu eluvaldkonnad heas kohas, ma ise olen rahulolev ja jaburalt õnnelik. Ning ma tunnistan, et seda on imelik blogis kirjutada. Sest, kogu austuse juures oma lugejate vastu, ma tunnen, et inimesed ei taha väga lugeda seda, kui sul läheb hästi. Ma ütlen seda seetõttu, et minevikus on kõik mu halapostitused ja vingumised ning nutmised ja murtud südame kirjeldused saanud rohkem klikke ja rohkem kaasaelamist, kui need postitused, kui ma olen rõõmust rõõsa olnud. Ma ei tea, kas see on mingi inimlik kadedus ja kui ma kirjeldan detailselt seda, mis mu elus on hästi, siis ikka tuleb kohale seltskond, kellel on vaja hakata mu otsuseid ja valikuid kritiseerima ja mind manitsema. Olgu selleks siis uus ost, koduremont, suhteteemad või välimuse küsimus. Kui mul on aga halb, siis patsutatakse õlale, et "ära muretse, küll su kallim on järgmise nurga taga ja sa leiad armastuse siis, kui seda enam meeleheitlikult ei otsi"; "jah, rahaliselt on kõigil keeruline, aga sa oled nii tubli, et nelja lapse kõrvalt kenasti hakkama saad"; "kui sul on tuju kehv, siis tee trenni ja ära enam ole õnnetu!"; "ongi rakse head remondimeest leida, tuleb leppida ja hakkama saada"; "ega mul on ka kaalu langetamisega raske, eriti pärast laste saamist ja menopausi algust, osta lihtsalt suurem number riideid ja ära söö nii palju šokolaadi"; "väga nõme ülemus sul, ma ei tea, ma sinu asemel läheks ja leiaks parema töökoha".
Ja sellepärast ma olengi vait ning hoian oma rõõmu endale ja jagan seda ainult oma kõige kallimatega.
Sest ma ju tean, et see õnnetunne on heal juhul ajutine. Ma tean, et nurga taga ootavad mind uued ja ootamatud raskused, mured ja väljakutsed. Miks te lihtsalt ei või mul lubada viis minutit oma roosat mulli nautida? On valus või?
Sest, jah, praegu, täna, 15.05.2024 kell 09:12 on mul kõik hästi. Mu majanduslik seis on ebareaalselt hea. Mu tervis on korras. Mu kaal on imekaunilt langenud ja ma rõõmustan oma keha üle. Mu lastel läheb hästi ja mul on nendega üleootuste head suhted. Ma naudin oma tööd ja mind hinnatakse ning väärtustatakse töökaaslaste ja klientide poolt. Ma olen väga-väga armunud ja ma naudin suurepärast intiimelu. Ma saan tegeleda oma hobidega, mul on nende jaoks nii aega kui ka raha.
Mis kogu selle asja veel eriti näotuks teeb, on see, et ma pole kõige selle nimel teadlikult pidanud pingutama. See kõik lihtsalt juhtus iseenesest. Mingid otsused muidugi on selleni viinud, aga ma ei saa öelda, et see on raske töörügamise ja suurte ohverduste tulemus. See on kingitus. Ja ma olen selle üle väga tänulik ning üdini õnnelik.
Ma muide kirjutasin pika ja põhjaliku postituse ühest hiljutisest elusündmusest. Juba mitu päeva tagasi kirjutasin, aga see tundus nii siivutu ja nahaalse hooplemisena, et ma pole julgenud seda avaldada. Samas muidugi minu blogi ja ma arvan, et mul endal on seda postitust viie aasta pärast päris huvitav lugeda ja ehk on ka mõnel lugejal sellest infost kasu. Seega, ma kogun hoogu. Kasvatan siin paksu nahka, et potentsiaalne õiendamine ja kriitika üle elada.
Kommentaarid
Postita kommentaar