Meie igapäevast draamat anna meile tänapäev

Elan siin vaikselt oma igavat draamavaba elu, sellest ka ebatavaline vaikus blogis. Aga draama leidis mu ikkagi üles.

See on tegelikult ajalooga draama. Ulatub umbes kahe aasta tagusesse aega, kus ma lugesin raamatut ja tegin selle kohta postituse ning unustasin nii raamatu kui postituse, kuni autor leidis mu postituse ja siis minu ning ennast mulle meelde tuletas. Ning tundub, et ma riivasin teda hingepõhjani, kuna kaks aastat hiljem on ta mind lausa oma teise elulooraamatusse sisse kirjutanud. 

No mis ma oskan öelda, ma ikka inspireerin inimesi. 

Ei, loomulikult ma tunnen ennast halvasti. Ma tunnen ennast halvasti, et ma ennast kogu selle loo tõttu halvemini ei tunne. Ausalt, siin on küll see koht, kus ma tahaks öelda, et kuule, äkki saad üle. 

Aga ma ei saa ju. Sest siis see kõlaks umbes, et ma õigustan kiusamist. Kiusamine on nõme. Ma tean, olen olnud kiusatav ja see tõesti jätab hinge traumad, millest on keeruline üle saada. Selles suhtes mul on kahju, et mina olen süüdi selles, et minu kolme minutiga kokku klopsitud postitus inimest aastaid piinab. Mul ei ole tema isiku vastu mitte midagi. Ei olnud siis ega ole ka nüüd. Mina ei olnud tema teose sihtgrupp ja mul oli keeruline suhestuda ning ma leidsin, et oleks oma aega saanud paremini kasutada, kui tema raamatut lugedes. Kindlasti oli minust vale ka tema isiku kohta hinnanguid anda. Nimelt see, et ma nimetasin teda "ärahellitatud plikatirtsuks", rõhub teda raskelt. Ta on terve peatüki oma uues raamatus sellele pühendanud. 

Teate, siin vist on ikkagi põlvkondade erinevus ka sees, sest ma tõesti ei oleks osanud karta, et "ärahellitatud plikatirts" on sajandi solvang. Ilus see polnud, muidugi mitte. Palju ilusam oleks olnud kasutada sõnapaari "privilegeeritud preili". Või ma ei tea, äkki see on ka liiga karm.

Ma kogu peatükki läbi ei lugenud, mulle saadeti fotod raamatust, aga kuna ma pole veel lugemiprille ostnud, siis ma hästi ei näinud ja kõike ei jaksanud läbi lugeda. Aga selles, mis ma lugesin räägib ta kuidas teda oli see kommentaar riivanud ja siis ta oli võtnud vaevaks ning teinud minu kohta taustauuringu ning oli selgunud, et ma polegi eluheidik ega paadialune, vaid täiesti tavaline keskealine naine, ema. Andke andeks, aga ma ei teagi, kumb naljakam on, kas see, et keegi arvab, et eluheidikud ja paadialused üldse raamatuid loevad, ammugi nende kohta mingeid arvustusi kirjutavad või see, nagu eluheidiku solvang oleks vähem solvav kui mitte eluheidiku. 

Edasi kirjutab ta, et oli minuga ühendust võtnud ja aru nõudnud, et kuidas ma emana täiesti empaatiavõimetu olen inimese vastu, kellel on depressioon ja suitsiidsed mõtted. Millele ma olin vastanud, et olen kibestunud vanainimene ja kadedusest kirjutasin sellise hävitava hinnangu. Mis on tõsi, seda ma vastasin ka. Aga ma lähtusin tol hetkel sellest, et sarkasmist hakkavad inimesed juba umbes 16-aastaselt aru saama. Edasi räägib ta sellest, kuidas ta eesmärk minuga pikkadesse diskussioonidesse laskuda polnud mitte see, et ma oma arvamust muudaks (sic!), vaid ta tahtis mu "pähe tungida". Edu talle sellega, muidu, ma ise olen nelikümmend aastat sama püüdnud, ikka veel edutult. 

Siis ta hakkas vist analüüsima, et kuidas ma võin kirjutada, et ta on hellitatud, mingite konkreetsete näidete puhul, aga selle koha pealt ma lõpetasin lugemise.

Aga räägime siis sellest.

Esiteks. Nagu ma ütlesin, nõme oli minust hinnangut anda. Elulooraamatu puhul tuleb seda jälgida, et seda ei saa samamoodi arvustada nagu ilukirjandust, sest inimene kirjutab oma elust. 

Teiseks. Ei, ma ei saa aru, miks see on solvang, kui keegi on ärahellitatud? Sest teate, mina olen ja ma ütlen seda igal võimalusel. Jah, mina olengi ärahellitatud plikatirts. Või noh, proua. Ma ütlen seda teatud uhkusega. Plikana ma ärahellitatud polnud. Aga oleks võinud olla. See oleks mu elu kordades lihtsustanud ja valu vähendanud. Paraku ei olnud mul seda luksust, et keegi oleks mind hirmsasti hellitama tõtanud. Aga nüüd, nüüd ma hellitan ennast ise ja mis veelgi hirmsam, ma eeldan ning lausa nõuan seda ka teistelt. 

Kolmandaks. Kas see, kui keegi kannatab depressiooni all ja on suitsiidne tähendab automaatselt seda, et ta ei saa samal ajal ka hellitatud olla? Kas üks välistab teise? Kas depressioonis saavad olla ainult inimesed, kes pole elades hellust näinud? Kuna ma just kirjutasin, et pean ennast hellitatuks, siis julgen väita, et depressiivsust see ei välista. Kui midagi, siis pigem soodustab. No minu puhul muidugi. Nimelt kipub mul nii olema, et mida parem elu, seda rohkem aega pseudoprobleemidega tegeleda ja ennast õnnetuks mõelda. Tõsilugu. Kui ma pean elu eest võitlema, et ellu jääda, siis ma ei tunne tungivat vajadust veene lõigata, aga kui kõik on ilus ja lill, siis millegipärast tundub, et see asjaolu, et mind keegi ei armasta, katastroofiline ning elumõte on kadunud ja ma pean pingutama, et seda üles leida. 

Neljandaks. Ma ei tunne autorit. Ma ei tea tema elust kõiki seiku ja ausalt öeldes väga ei taha ka. Ma tegin omad järeldused selle põhjal, mis ta ise oma raamatus enda kohta kirjutas. Kuna ma ise ka endast kirjutan, siis tean, et minu lugejad teevad minu kohta ka järeldusi selle põhjal, mida ma ise kirja panen. Arvamusi on seinast seina. Või nii ma eeldan. Kindlasti on lugejaid, kes mind vastikuks mõrraks ja ülbeks peeruks peavad, samas kui teised mõtlevad et ma olen bad ass ja vinge eit, on neid kes peavad mind armsaks ja nunnuks, haavatavaks ja pisut äbarikuks. Ning see kõik on minu poolest täiseti fain, sest et teate mis? Ma olen kõike seda ja veel tuhat muud asja lisaks. Mul on erinevaid päevi ja tujusid, ma mängin erinevaid rolle ja see et ma olen täna üht ei tähenda, et ma homme pole täpselt vastupidist. Või mis homme, poole tunni pärast. Ma olen inimene, minus on tahud. Teistes pole või? Äkki selle asemel, et mingi võõra moori pähe tungida võiks proovida endast aru saada, et miks sulle see üks väike suvaline kommentaar kaks aastat rahu ei anna.

Igatahes, selline väike draama mul siin igavas hallis argipäevas.

Muide, ma olen low key meelitatud sellest, et mind on igaveseks raamatusse kirjutatud. Pahalasena, seda küll, aga ikkagi.