Või noh, nüüd on aus kirjutada, et see on lõpule viidud ja kuigi ma ei taha öelda "edukalt", sest midagi ikkagi kripeldab, aga vähemalt ühe trikoo ma koju tõin.
Sellega seoses ma tahtsin kirjutada seda, et ma tohutult naudin parasvöötmes elamist. Ma saan vähemalt kaks korda aastas käia oma kodus riidekapis tasuta šoppamas, sest kui talveriided ära paned ja suveriided välja võtad, siis on minu meelest iga aasta nii palju riideid, mille olemasolu ma unustanud olin.
Näiteks nüüd, kui ma netis endale papusid valisin, siis panin kohe mitu paari soovikorvi. Mul on selline komme, et kui ma midagi leian, mis mulle meeldib, siis ma ostan kohe kaks või kolm eset, tavaliselt erinevat värvi. Näiteks kui ma leian mingid kingad, siis võtan heledad ja tumedad samast stiilist. No ja siis tulin õhtul koju ja otsustasin kappides ruumi teha ning avastasin terve hunniku igasuguseid kingi, mida ma rõõmsalt oleks uuesti tellinud muidu. Selline tunne oli nagu oleks raha saanud! Mõned paarid viskasin ära ka ja osad viisin kaltsukasse. Ma ei tea miks, aga mul oli mitu katkist paari kingi alles hoitud. Ilmselt see on kusagilt sisse jäänud arvamus, et kui uus hooaeg tuleb, siis olen ma vaene ja mul pole raha uusi osta ning parem on, kui on kasvõi need katkised, et ei peaks palja jalu käima. Ehk et ma viskan vanad alles siis ära, kui mul on uued juba ostetud.
Riietega on sama. Nüüdki jälle panin mitu särki kogumiskasti, mis mul aastaid olemas, aga mind õnnelikuks ei teinud. Sellised "igaks juhuks" riided. No ütleme juhuks, kui mul pole midagi puhast selga panna, siis on vähemalt need.
Pühapäeva hommikul läksin siis uuesti trikood ostma. Alustasin Sportlandist. Proovisin kolme eri mudelit ja ükski polnud Vau! Mul on nimelt see suhtumine, et peab Vau! olema, muidu ma ei taha raha raisata.
Siis läksin Rademari, kuigi ausalt öeldes oli mul selleks hetkeks juba kopp ees ja olin jõudnud seisukohale, et käib mu kümme pluss aastat vana trikoo küll. Sealt leidsin kolm mudelit, mis tundusid okeid. Ma ei tea miks, aga ma olin endale pähe võtnud, et trikoo peab olema musta värvi. Ometi oli seal üks hea hinnaga punane trikoo, mis suuruse poolest tundus sobivat. Ja kuna hind oli tõesti ahvatlev, siis ma otsustasin talle võimaluse anda.
Ja noh, ta tundus täitsa kena. Sobis kenasti mu küünelakiga kokku. Kuigi natuke jäi mind mu selja pekk häirima, aga õnneks ma seda ise kuigi sageli ei näe. Niisiis tuligi seekord punane trikoo. Selline Baywatchi vaibiga.
Ja ma ei tea nüüd, kas asi oli teises valgustuses või asjaolus et ma samal hommikul natuke päikest võtsin, aga nendel piltidel tselluliit kuidagi ei kisenda kõrvulukustavalt silma.
Sealt edasi ma läksin Pepcosse ja sain 8 euro eest tennised. Ma juba aastaid ostan nende juurest samad tennised. Tavaliselt kaks paari hooaja jooksul. Üks alguses ja teine lõpus. Nad lähevad koledaks ja katki. Olen muidugi mänginud ka mõttega kallimad osta, aga ma millegipärast kahtlustan, et asi pole tennistes vaid minus ja selles, et mina ei oska käia. Mulle nii meeldivad heledad tennised, aga ma peaks neid pesema pärast igat kandmiskorda. Mina ei saa aru, kuidas teised inimesed kriiskavvalgeid tenniseid omavad. Mul juba autosse istudes saavad need mingid mustad kriimud peale.
Ja veel leidsin ma Mustamäe keskusest valge suvekübara, mis maksis ainult 13 eurot. Mulle nimelt hullult meeldivad kübarad. Ja mul on neid läbi aegade olnud ka, aga enamasti on nendega täpselt kaks probleemi. Esimene on see, et need on mulle liiga suured ja seetõttu ebamugavad, sest kukuvad pidevalt ära ja vajuvad silme ette. Teine on see, et ma tegelikult hästi ei julge neid kanda, sest noh, olgem ausad, nad on pilku püüdvad, sest keegi väga ei kanna ja ma ei taha silma torgata. Selleks peab ikka eriline tuju olema, et ma neid kanda julgeks.
Ja see kübar, mille ma leidsin on paeltega, nii et ma sain selle kohe endale parajaks timmida ja see ei kukkunud kuhugi, ei vajunud silmadele ega lennanud isegi tuulega peast. Käsime kohe pojaga testimas. Jah, oli küll hirmus, aga ma sain hakkama. Poeg ei oska muidugi üldse mind pildistada ja ma enda meelest olin täiega sale ja õbluke, aga noh, pildid seda arvamust ei kinnita.
Aga näiteks need püksid ja pastlad ma leidsin kapist, olin absoluutselt unustanud, et need mul olemas. Püksid sain eelmisel aastal Humanast 1 euroga ja papud on ka minu meelest Pepcost ostetud, võimalik, et juba üle eelmine aasta ning täiesti terved ja hullult mugavad, kuigi jah, mitte eriti glamuursed, aga kuna me läksime samme koguma, siis oli mugavus olulisem, kui ilusad Insta pildid. Pluusi ostsin Sinsayst ja maksin selle eest 6 eurot. Minu meelest hästi armas.
***
Maarja kutsus välja ja ma võtan ta väljakutse vastu. Praegu on kirjutamine kuidagi raske, aga ilmselt just sellepärast peab. Ja kuna Maarja kirjutab sügavatel ning tõsistel teemadel, siis ma tasakaaluks kirjutan hilpudest ja muust maisest ning kerglasest. Lisaks olete sunnitud minust pilte ka vaatama, sest Maarja nii tagasihoidlik ja ei näita üldse nägu ega kodu. 😁
Ma natuke nüüd uhkustan ka veel, et ma käisin Maarjal külas ja tal on nii-ii-ii ilus kodu, et kui mul selline oleks, siis ma paneks vähemalt korra päevas sellest pildi üles. Aga peate leppima minu omaga. Mis muidugi tõestab seda, et kui sa juba sõidad Mercedesega, siis sul pole vaja Toyotast mööda kihutada. Minu kodu on Toyota selles näites.
Kommentaarid
Postita kommentaar