Väikeste apsude päev

Nii nagu ma hiljuti kirjutasingi, siis ega see õnn ju kunagi liiga pikalt ei kesta. Varem või hiljem hakkab jälle viltu vedama ja siis on hea, et ajutise õnne hetke ajal said hinge tõmmata ja patareisid laadida. 

Nimelt hakkas mul juba pühapäeval viltu vedama. Mis on ehk väike liialdus, sest ma ju sain kübara ja trikoo, sain pojaga jalutamas käia ja päevitada ning tselluliit oli ka mu vastu lahke. Aga näiteks toitu tellides ma küll vihastasin. Ma nimelt polegi juba ligi kaks aastat woltinud. Mis tähendas seda, et mu uues telefonis polnud Wolti äppi. No pole probleemi, tõmbame. Tõmbasime. Ainult, et kui ma sisestasin oma telefoninumbri, siis ta ütles, et mul on konto juba olemas ja et nad saatsid mu aktiveerimise koodi e-posti aadressile, millega see konto on seotud. Kõik timm, välja arvatud see, et see oli mu vana e-posti aadress, mis seoses online.ee tasuliseks muutumisega deaktiveeritud on. Uut meiliaadressi ma ka kuhugi pista ei saanud, või noh, ma ei leidnud kuhu, kui neil see võimalus kusagil on. 

Lõppes asi sellega, et ma tõmbasin endale hoopis Bolt Food äpi ja esitasin tellimuse.

Ainult, et sellega jamad ei lõppenud, sest tellimus küll tuli ja tuli kiiresti, aga osad asjad olid puudu. Nimelt ma tellisin komplekti, milles olid nuudlid ja kaks erinevat liha, naanid ja joogid. Aga naane minu tellimuses ei olnud. Ja ausalt, ma armastan naane. Ma võiks ainult naane tellidagi, muu mind nii väga ei erutagi. Nii vasta pükse saada oli ikka valus. 

Järgmine ebameeldivus tabas mind pühapäeva õhtul, kui Krahv von Kolmas teatas, et tal on sõjaväe komisjon kell 10.45, mitte kell 10.00 nagu mul meeles oli. See oli ebameeldiv, kuna ma planeerisin ta sinna kohale viia, aga kuna ma sain endale ootamatult laseri aja kella 10.15neks, siis ei saa ma ju kahes kohas samal ajal olla. Õnneks see asi lahenes ka kiiresti, sest selgus, et ekspress buss viib meie maja kõrvalt otse sinna maja ette ja vaata et kiireminigi, kui ma autoga saaks. Aga noh, niru tunne oli ikkagi.

Esmaspäeval siis lugesin pojale sõnad peale, kuidas ta kohale saab ja ütlesin, et kui midagi on, siis saatku sõnum, ma juhendan kaugjuhtimise teel. 

Ise hakkasin 9.50 sättima ilusalongi poole. Google Maps lubas, et ma jõuan sinna 11 minutiga kohale. Tore, saabki rahulikult parkimiskohta otsida ja ei pea tõmblema, sest ma vihkan! hilinemist. Arvake, kas ma jäin hiljaks või ma jäin hiljaks? Loomulikult mul õnnestus kaarti valesti lugeda ja ma sõitsin tuimalt mööda. Aga nagu te teate, siis Tallinna kesklinn on ikka veel üles kaevatud ja pooled teed kinni ning ega isegi siis, kui need pole suletud, siis pole nii lihtne midagi tagasipööret teha ja kohale jõuda. Ma jäin ligi 10 minutit hiljaks. Nii mark, et sure maha! Ma küll helistasin ette, et ma hilinen, aga ikkagi oli piinlik. Nüüd ma vähemalt tean, kus see on ja kuidas sinna saab ja järgmine kord peaks valutum olema. 

Loodetavasti on järgmine kord ka laserprotseduur valutum. Ikka mõnusalt hammustas see masin. Samas, polnud eriti palju hullem kui vahatamine ja kui see kuur läbi teha, siis peaks pärast seda elu lill olema. 

Siis ma läksin pojale Ülemistesse järele ja ta teatas, et teda ei võetudki sõjaväkke. Nagu, miks!?! Ma olin juba oma elu planeerinud selle järgi, et me paari kuu pärast oleme Kärbsega kahekesi koos kassiga. Ja keda üldse ei võeta sõjaväkke? Inimesed peavad igasuguseid imenippe korraldama, et sõjaväest pääseda ja teda lihtsalt ei võeta. Põhjusest ma ka täpselt aru ei saanud, aga kahtlustan, et see, kui ta oma tervisemanifesti kirjutas, et tal on depressioon. Miks ta selle sinna kirjutas, teab jumal üksi, sest ta ise väidab mulle, et ta ei usu, et tal on depressioon ja arsti juurde pole ka nõus minema. 

Siia võib sisestada meemi, milles tegelane peksab oma pead vastu seina.

Ja ma saan aru, et need on kõik pisiasjad ja ikka juhtub ning keegi pole ju surnud, kuigi ma oleks vabalt kellegi võinud maha lüüa, kes mu naanid pintslisse pistis, aga natuke ikka rikuvad tuju. Samas, kuna mul siin eelmised nädalad olid nii mega õnnest nõretavad, siis on hea reaalsuskontroll, et ma liiga uhkeks ei läheks. 

Ja lisaks nägin ma esmaspäeval vähemalt stiilne välja. 

Kapist ostsin endale pluusi (kunagi heategevuselt tasuta saadud) ja viigipüksid (Montoni outletist pakun, et mingi kuus või seitse aastat tagasi äkki 20 euroga saadud), kingad siis eelmisel nädalal Denim Dreami outletist 45 eurot ja käekott MemberShop interneti poest 65 euroga. 

Ja ma tean, et ma näen nagu tõusik välja oma Guessi logoga ja kui te mind sellepärast pilkate ja mõnitate, siis ma suudan sellega elada küll, sest mul on viimased 7 aastat olnud 2 Guessi kotti - üks talvel ja teine suvel, ning nad ei näita vähimatki kulumise märki ja on mahukad ning minu meelest ka ilusad. Okei, tegelikult ühel kotil peaks sangad ära vahetama, sest need natuke on kulunud. Aga ikkagi 7 aastat! eks. Enne seda ostsin ma iga kolme kuu tagant uue koti, sest vanad lihtsalt kulusid katki ja inetuks. Ehk et pikas plaanis on isegi odavam osta natuke kallim kott. 

Ja olgu öeldud, et ma olen ikkagi hullult vaimustuses oma punasest küünelakist. Kõik asjad näevad sellega kuidagi peenemad välja.