Vastikud kurgid

Kui ma postitasin Instagrami pildi ja sisututvustuse "Viimsed päevad" raamatu kohta, siis kirjutas mulle üks hõimlane (olete valmis? See on minu eksmehe vanaisa uue naise tütar). Ma isegi ei tea, kuidas ta mul sinna jälgijate hulka sattunud on, aga igatahes. Küsis, et kas ta saab sellest postitusest nüüd õigesti aru, et ma pole enam Jehoova tunnistaja. Mis oli naljakas, sest ma oleks uskunud, et need minu palja pepu postitused oleks võinud olla piisav vihje selle kohta, aga ju ta siis ei mõistnud hukka vaid kratsis kukalt. Igal juhul ma vastasin talle, et tõesti, juba kolm aastat pole ja niisamuti pojad, aga et religiooni või liikmete vastu ma mingit vimma ei kanna ja vastane ka pole. Vastas, et nii palju ta saab aru ja lisas, et ootab mind kunagi tagasi. Mis oli armas. Ma ei hakanud ütlema, et ärgu hinge kinni pidagu, sest inimene on siiras ja mulle meeldis ka tema lähenemine, et ta ei hakanud minust halvimat eeldama. 

Selle raamatu valguses said minu jaoks mitmedki asjad kuidagi selgemaks, millest ma näiteks usu sees olles hästi aru ei saanud. Ja seoses sellega tekkis ka teatud määral pahameelt ja trotsi. Nimelt kirjeldab autor sellest, kuidas ta elas täiesti meeletut kaksikelu. Jõi, tegi narkot, aeles poistega ja seda kohe pikalt, aastaid. Ja ta ei teinud seda reeglina mitte võõraste inimestega vaid nendesamade koguduseliikmetega, kellega pühapäeval kenasti tallekese ja vaga kristlase nägu etendati. Kui ma ise veel usus olin, siis sellest, et paljud kristlikud noored kaksikelu elavad, kirjutati ajakirjades küll. Aga see tundus mulle nii kauge teemana ja üsnagi uskumatuna. Arvasin naiivselt, et seda juhtub väga harva ja üksikute liikmetega. Isiklikult puutusin sellega väga kaugelt kokku. Naljakas on aga see, et mul endal oli koguduses just sellise kaksikelu elava inimese maine. Miks, sellest ei saanud ma siis aru ja nüüd, selle raamatu valguses, veelgi vähem. Ja ütleme nii, et minu sees on tänu sellele lahvatanud uutmoodi raev. Eks see silmakirjalikkus saigi ju minu jaoks ka üheks oluliseks põhjuseks, miks ma ennast enam seal usus näha ei soovinud. Ainult, et selle silmakirjalikkuse ulatus jõudis minuni alles pärast sealt lahkumist. 

Sõnaga, ma natuke keen siin.

Aga ma saan üle.

Minu jaoks on aga huvitav see, et Kärbes jumalat otsib. Arvasin, et see on tal mingi faas, aga tundub, et inimesel on tõsi taga. Päris ausalt, ma ei tea kuidas selles olukorras olla ka. Püüdsin ääri-veeri uurida, et mis teda ajendab, kas lihtsalt uudishimu või tõeline soov jumalat teenida. Ta viskas sarkastiliselt, et mis ma ise arvan. No midagi ei arva, sellepärast küsingi ju. Uurisin siis, et aga kas ta siis ei taha tagasi minna usu juurde, milles üles kasvas? Tuttavad inimesed ja õpetused. Aga sellele keeras kohe veto peale. See polevat õige asi. Mis mulle meeldis, inimene paistab asju tõsiselt võtvat. Sõnaga, me nüüd siis lubasime natuke koos käia ja erinevaid jumalakodasid vaadata. 

Mul endal puudub igasugune huvi mingi religiooniga tegemist teha. Mulle sobib patuse inimese eluviis. Mu südametunnistus on puhas ja see ei piina mind. Sõbrannaga rääkisime, et iseenesest puhtalt ideeliselt võiks mulle katoliiklus sobida. Selline lihtne elegants. Lapsi on mul ka sama palju nagu ühel õigel katoliiklasel olla võiks. 

Tegelikult oli mul plaan hoopis toidust kirjutada. Suvikõrvitsast nimelt. Kunagi, kui lapsed alles väga väikesed olid, siis nad jätsid toidu sees alati suvikõrvitsa söömata. Ma isegi ei mõista neid hukka, sest mul endal on ka seda raske süüa. Ma ei tea, kuidas seda õigesti maitsestada ja ta jääb tavaliselt selline pehme plögane mittemiski mis ei taha hästi kõrist alla minna. Seetõttu ma mäletan eriti eredalt üht momenti, kuidas Kärbes ükskord uhkelt teatas, et talle nüüd meeldivad need vastikud kurgid. Ju ma siis olin mingi toidu sees osanud neid õigesti kombineerida ja need söödi ära. 

Vastikud kurgid aga muutusid aja jooksul ikkagi vastikuks. Poiss vabandas ka, et ma ei taha neid, need ei maitse. Ja mul on olnud pigem see suhtumine, et kui ei maitse, siis pole vaja sundida. Siis aga nägin, et Rimis müüakse salatit, mille sisse on lõigatud suvikõrvitsa kettad ja kuidagi see salat nägi nii isuäratav ja värske välja, et ma ostsin ning see maitses ka võrratult. Mis muidugi viis selleni, et ta pidin ju kodus ka järele proovima, kas mul õnnestub vastikud kurgid uuesti meeldivaks võluda. Lõikasin jääsalatit, lisasin natuke rukkolat (mis ka pole eriline lemmik, aga segusalatis süüakse ära), paprikat, kirsstomateid, kurki ja siis õhukesed viilud suvikõrvitsat. Maitsestasin pestoga, natuke lisasin soola ja roosipipart. Kõik söödi ära. Mitu korda katsetasin, et kas nad hammustavad läbi (pun intended). Aga ei. Kui ma lõpuks sellest juttu tegin, siis vastati, et nad arvasid, et need on kurgid. Mis tuletas mulle selle vastikute kurkide loo meelde. 

Vaata kuidas elu on ring ja kõik jõuab lõpuks ühte või teistpidi su juurde tagasi. 

Kunagi ma räägin seda vastikute kurkide lugu oma lastelastele.