Eile oli mul töö juures nii igav, et käisin hoopis šoppamas. Loen nii igavat raamatut, et ma ei jaksa enam. Blogides valitseb ka hapukurgi hooaeg ja mul endal peas tühjus. Aga kuna paluti Volli müümislugu jutustada, siis seda ma võin enda ja ehk ka teiste igavuse peletamiseks teha küll.
Nagu ma mainisin, siis kogu see autovahetuse asi tuli üsna tühja koha pealt. Sõbranna käis külas ja rääkis, et olid hiljuti elukaaslasega ka otsustanud uue auto osta ning vana maha müüa. No ja siis ma mõtlesingi, et ma ju alles siin detsembri viimasel ööl istusin punases aluspesus laua all ja kugistasin viinamarju ning soovisin uut autot, miks ma siis ei võiks vähemalt vaadata ja proovida. Kui ei, siis ei.
Nimelt käis mul Volli ostmine omal ajal umbes täpselt sama suvaliselt.
Olin just tagasi tulnud New Yorgi reisilt ja absoluutses pankrotis. Krediitkaart oli maksimaalselt tühjaks kulutatud, säästud nullis ja mingit loteriid ega midagi muud polnud loota ka. Aga mingil põhjusel ma sinna Auto24 eksisin ja oma Vollit nägin ning kohe temasse ära armusin. Käisin teda nuusutamas ja katsumas ning mu süda oli röövitud. Tegin panka liisingutaotluse ja hakkasin hinge kinni pidama. Mul polnud liisingutaotlust tehes isegi sissemaksu osa, mida nad eeldasid. Aga ma arutasin nii, et kui see on minu auto, siis kõik laheneb.
Ja kõik lahenes.
Eksmees müüs ootamatult oma kinnisvara maha ja küsis, et kas on okei, kui ta mulle terve aasta elatisrahade osa korraga üle kannab, sest tal olid elumuudatused ja ta ei teadnud, kuidas tal sissetulekud kujunevad. Ja minu kontole ilmus sissemaksu osa ning paar päeva pärast seda ka positiivne vastus liisingule. Volli oli minu auto. Esimesest silmapilgust.
Kohe paar päeva pärast ostmist hakkasid temaga jamad. Need jamad kestsid ligi aasta enne, kui ma õige diagnoosi sain ja siis ka selle jama parandatud. Ometi ei tulnud mul kordagi pähe, et see võiks olla märk sellest, et auto ost oli vale otsus. Kordagi ei kahetsenud seda. Volli tegi mind lihtsalt nii õnnelikuks!
Aga ta vananes ja viimased poolteist aastat mu süda valutas tema pärast, sest ma tundsin, kuidas ta mu tagumiku all laguneb. Iga kord, kui ma temaga hoolduses käisin, sain ma kaasa pika nimekirja erinevatest vigadest, mis kõik tegelemist vajavad. Ja see muutus koormavaks.
Viimaseks piisaks vist saigi see, kui tal küljepeegel lambist keset sõitu eest kukkus. Ja ma teadsin, et selle vahetamine pole mingi suur kulu, sest eelmisel aastal juhtus sama asi teise peegliga, aga ma tundsin, et ma ei viitsi midagi teha. Mul oli nii kõrini juba.
Siis ma leidsingi uue auto ja hakkasin plaani pidama. Esialgne plaan oli, et ma kasutan Volli müügiraha sissemaksuna. Vaatasin, et samasuguste autode eest küsitakse umbes neli tuhat eurot. Rõhk sõnal "küsitakse". Minu uue auto eest küsiti 17 000 ja ma arvestasin, et kui ma saaks kasvõi 2000 siis oleks juba hea, kuigi ma olin mingil hetkel ka seal, et teate, võtke ta lihtsalt mu käest ära, ma ei jaksa enam!
Kui ma jõudsin selleni, et uut autot vaadata, siis mainisin ka edasimüüjale, et ma müün oma vana maha. Tema küsis, et palju ma selle eest tahan, sest ta ostab ka vanemaid autosid. Talle ma ütlesin, et eriti alla kolme tuhande ei tahaks müüa. Ausalt lugesin ka kõik tema vead ette, millest ma teadlik olen ja mida mäletasin. Muuhulgas see, et pagasiluuk ei avane, puksid on läbi, pidurid tuleb vahetada, mootorituli põleb ja küljepeegel lahkus meie hulgast ootamatult.
Olin teinud ka päringu "Auto rahaks" lehel ja neilt ma küsisin neli tuhat.
Mees, kes mulle uue auto müüs, vaatas Volli üle, ütles, et uskumatult heas korras auto, arvestades, et naisterahvas on omanik. Ma olin täiega meelitatud! Ta seletas, et tavaliselt on naiste autod ära rihitud ja kriime täis ning mustad, nii seest kui väljast. Mul oli ta küll tolmune, aga seest olin just samal päeval tolmuimejaga tõmmanud ja muidu oli ta ju ka nii nagu ta mul alati on - viks ja viisakas.
Ja nii ma saingi ta eest lõpuks 3500 eurot, mis oli minu meelest väga hea, parem kui ma lootsin.
Auto rahaks saatis mulle ka pakkumise ja nende käest oleksin 2300 eurot saanud.
Ehk on sellest infost tulevastele auto müüjatele kasu. Küsida alati rohkem, kui tahad ja küsida erinevatest kohtadest.
Veel tahaks seda öelda, et hoidke oma autot ja hoolitsege tema eest. Ma tean, et võib olla tüütu tihti pesta ja kõikidel hooldustel järge peal hoida, aga ma usun, et see on ka üks põhjus, miks mu auto mind nii hästi teenis ja miks teda võrdlemisi lihtne müüa oli. Ta püüdis mul pilke kuni viimase koos veedetud päevani. Ikka märkasin, kui inimesed temast möödusid ja oma pilgu temale pöörasid.
Ilmselt ka see, et meil Volliga nii hästi läks ja vaatamata sellele, et tal olid omad vead küljes, me koos nii pikalt olla saime, oli mul ka seekord kergem kasutatud autot osta. Ma ei karda seda, et midagi peab tema juures parandama või hooldama. See käib asja juurde. Mul on usaldus Volremi töötajate vastu, et nad teavad, mida teevad ja nad ei koori minult seitset nahka.
Kõige lõppu peaks vist hoiatuse ka lisama. Iga laenukohustus tuleb läbi mõelda ja iga asi, millesse raha pannakse on kulu ning kohustus. Auto ei ole investeering. Auto on kulu. Ükskõik, kui kallis auto sul on või kui palju raha sa sinna paned, see raha ei tule sulle kasumiga tagasi. Sellepärast ma ütlengi, et auto on mugavus ja luksustoode, auto on privileeg. Sa maksad selle eest, et aega ja ruumi juurde saada. Loomulikult on inimesi, kelle jaoks auto on hädavajalik ja ilma selleta ei saa. Mina pole üks nendest inimestest. Ma olen ärahellitatud printsess.
Kommentaarid
Postita kommentaar