Mida sa teed, kui kajakas akna täis laseb?

Seda küsimust küsis Marca oma blogis. Variandid olid ka. A. Võtad lapi ja pesed (siia alla lubati ka versioonid: nutad ja pesed või vannud ja pesed. B. Oled depressioonis või pohhuist ega märkagi midagi aknal ning liigud oma päevaga edasi. C. Oled ATH-kas, kes haarab küll lapi, kuid enne akna juurde jõudmist tekib takistus, mis mõtte mujale viib ning aken jääb ikkagi pesemata või pesed lisaks aknale veel ka lühtri, maja seina ja katuse (või no umbes nii). See viimane sobib ka maniakaalses faasis bipolaarse isiku käitumisstrateegiaga kokku.

Pärast seda, kui ma oma viimase blogipostituse (see, mida te eile lugesite) ära kirjutasin, ajasin ma endale kargu alla, panin trennikoti valmis ja liikusin autosse, et trenni ja hiljem poodi minna. Ja kuigi alles eelmisel päeval oli korralikult kallanud ja kõigil teistel naabritel autod särasid värskest suvevihmast, siis minu oma oli kajaka poolt nii täis lastud, et ma küljeaknast hästi välja ei näinud. Ma soovin, et ma liialdaks. Ma soovin siin kohal välja tuua, et umbes täpselt sama pilt vaatas mulle vastu nädal varem neljapäeval trennist tulles, kui parklasse sõites oli mu auto ilus ning puhas ja välja tulles oli see nagu ämbrist kuldpruuni vedela pasaga üle lastud, mis tähendas, et ma kohe trennist autopesulasse sõitsin. Kirusin ja sõitsin. Ja täpselt sama tegin ma ka teisipäeval. Vandusin ja ropendasin, lubasin kõik kuradima faking linnud maha lasta ja üles puua. 

Ma pesin seda sitta sealt maha kolm faking minutit survekaga paska sihtides. See raisk ei tule ju maha ka! Ma olin ühel hetkel kindel, et enne hakkab mul autol värv tükkidena maha põrkama, kui see pask. 

Ehk, kui keegi Marca kommentaariumis lahkelt seletas, et see pole ju mingi asi, võta lapp ja paar minutit ongi asi valmis, siis ei. Paraku see ei pruugi üldse nii lihtne olla.

Sellel teemal olen ma mõtisklenud paar nädalat juba. Mõelnud, et see on teema, millest ma tahaks kirjutada, sest see närib mu hinge, aga mul on kuri kahtlus, et ma ei oska seda taktitundeliselt teha vaid hakkan lahmima ning keegi võtab isiklikult või solvub või tunneb ennast rünnatuna. Aga kuna see ikkagi pidevalt mulle ühes või teises teemas ette kargab, siis äkki peaks südame pealt ära rääkima ja küllap siis tegeleb tagajärgedega.

Mulle meeldivad puhtad aknad. See on minu kiiks. Mulle meeldivad oma kodu ja auto puhtad aknad, soovin täpsustada. Samal ajal on mul sügavalt ükskõik, kas teiste inimeste autod või aknad on pestud. Tõsiselt. Mul ei jää kunagi meelde, kas kellegi auto või aknad on pestud. Ma ei vaata ja kui ka vaatan ei hooli. Ma hoolin sellistest asjadest neil hetkil, kui minu tervis või asjad saavad kellegi teise mustuse pärast kannatada. 

Näiteks, kui keegi pakub küüti ja ta auto on väljast ja seest nii must, et mu riided saavad sinna istudes või seal istudes mustaks. Seda pigem ei juhtu, eks. Või on olnud olukordi, kus ma olen kellelgi külas ja tema kodu on nii tolmune, et hingata ei saa, või kui mulle pakutakse jooki ja tassis on karvad või eelmise külalise huulejäljed. Siis ma hoolin nendest asjadest. 

Aga pesemata aknad? Ei.

Samas, ma tunnen juba aastaid, et see, kui mulle meeldivad pestud aknad, puhas auto ja triigitud pesu, solvad või ärritab teisi kaaskodanikke. Viimased kakskümmend aastat vähemalt olen ma kuulnud seda, et kui lapsed suureks/ma ise vanaks saan, siis ma ei hooli enam akna pesust ja triikimisest. Võibolla ma siis pole veel piisavalt vana ja mu lapsed piisavalt suured. 

Vaadake, minu jaoks on puhtad aknad ja triigitud pesu nagu edasilükatud rahulduse saamine. Pole nii, et ma voodis lamades unistan akende pesemisest või pesu triikimisest, aga ma tean, et kui need asjad, mis ratsionaalselt võttes ei võta ka minu elust kuigipalju aega, on tehtud, siis ma saan nautida seda, et vaatan aknast välja ja ma ei ärritu tolmu või linnusita peale või ma saan igal hetkel võtta kapist värskelt triigitud särgid ning see esimene öö pestud ja triigitud voodilinade vahel on kirjeldamatult luksuslik. Kui keegi teine neist asjust ei hooli, siis mind see ei sega. Ma ei veeda magamata öid analüüsides, kuidas naabri Malle ometi triikimata voodipesus magada kannatab või kas naabermaja Ants siis ei jaksa tõesti oma akent pesta.

Ja ma ehk ei väljenda ennast siin selgelt, kuid mida ma tegelikult öelda tahan on see, et las inimesed teevad, mida nad teha tahavad. Pesevad aknaid või ei pese. Igaüks loob enda õnne. Minu õnne oluline koostis on puhtus. Teadmine, et mu kodu on puhas ja korras, annab mulle eneseväärikuse ja mõnutunde. Ma ei suuda ignoreerida tolmu või pudi või musti aknaid. Ma soovin, et suudaks. Tõmbaks kardinad ette ja pistaks nina telefoni või raamatusse ning lülitaks ennast välja, aga ma ei suuda. 

Ja muide, äärmiselt oluline nüanss selle jutu juures on see, et mu kodu ei ole tegelikult laitmatult puhas ja korras. Voodite ja mööbli all on tolmud, mida ma tõmban heal juhul kaks korda aastas. Mul on kolakaste, kus on koos patareid ja lambipirnid, kruvid ja kipsinoad, kuuskant kruvikeerajad ja jumal teab, mida kõike veel. Aga selle kaosega ja selle mustusega ma suudan elada, see, mis ei riiva silma. Ning kui ma vahel jõuangi selleni, et ka need kaosed ja mustuse ära koristan ning organiseerin, siis ma tunnen veelgi suuremat rahulolu ja uhkust enda üle, täpselt nagu tol päeval, kui ma madratsit liigutasin ja selle alt korralikult tolmu võtsin.

Aga head uudised on need, et ma sain kolmapäeval koridori liuguksed kätte. Nüüd tundub koridor ka kohe tunduvalt puhtam, suurem ja kenam. Kass ainult ehmatas ära, et mingi uus elukas talle koridoris vastu vahib. Aga küllap nad ka harjuvad ja koos elama õpivad. 

Praegu kirjutan siin seda postitust kell 9.39 neljapäeva hommikul ja ma pole veel välja läinud ega tea, kas mu auto on jätkuvalt puhas või on see uuesti kajakate poolt rüvetatud. Aga ma tean seda, et kui on, siis jah, ma vihastan, ma vannun ja ropendan, aga ma ikkagi lähen ja pesen selle pasa maha, sest ma tahan.