Eilne ratsutamine tõmbas mind nii läbi, et ma täna ärkasin nagu normaalne puhkusel viibiv inimene alles kell 9:39, avastasin, et piima kohvile ei jagu (loe: jagub ainult mulle, mitte kaaskodanikele), saatsin Krahv von Kolmanda poeretkele ja otsustasin, et ma täna istun lõpuks maha ja loen siis teiste blogid ka läbi.
Lugesin ja mõtlesin, et te olete ilmselt juba surmani tüdinenud sellest, kuidas ma pidevalt õnnelik olen ning eluga rahul. Väljaarvatud neil harvadel hetkedel, mil kajakad on mu auto täis lasknud. Aga ma ikkagi tahan sellest kirjutada, sest lugedes teiste blogisid, jäi paraku ikkagi silma see, et kajakaid ei saa kõigis maailma hädades süüdistada, kõiges pooltes.
Ma arvan, et miks mulle see "Kehakeemia: kuus elumuutvat ainet" nii väga meeldis, oligi sellepärast, et ma tundsin raamatus ennast väga palju ära. Asjad, millega ma oma päevad olen täitnud ja mis mind ümbritsevad, on asjad, mis peaks ajus mõnuaineid tootma. Ma olen kuidagi instinktiivselt õigeid valikuid teinud. Ma ise leian, et olen kõige õnnelikum siis, kui mu elus valitseb tasakaal. Kus on kõike täpselt parasjagu ja ükski tegevus või olukord ei domineeri teiste üle. Ja ausalt öeldes, seda ka olen leidnud, et majanduslik stabiilsus mängib õnnelik olemises küllalt suurt rolli. Pange tähele, et ma ei kasutanud sõna "rikkus" ega "küllus" vaid stabiilsus. Ehk tasakaal.
Raha pärast muretsemine päris kindlasti muudab mu ärevaks ja ärev inimene reeglina ei ole õnnelik.
Eile koos poistega teel olles, olin ma väga-väga õnnelik. Ainus asi, mis mu õnne varjutas oli see, et selliseid reise meil koos liiga vähe on olnud, sest kui nad olid väiksemad, siis polnud mul ei raha, fantaasiat ega energiat, et selliseid retki ette võtta. Selle blogi kõige esimene postitus räägib sellest, kuidas me 2017 aasta suvel rentisime auto ja tegime ühepäevase Narva tripi. Sõitsime hommikul vara Rakvere poole, põikasime siit ja sealt läbi, tegime Narva kindluses väikse ekskursiooni, leidsime ühe nurgataguse urka, kus pitsat süüa ja tulime koju tagasi. Ma mäletan sellest reisist seda, et ma olin tohutult väsinud. Neli poissi kõik autos istumas, üksteisele küünarnukkidega ribidesse suramas. Ma ähvardasin lugematuid kordi neid, et ma peatun ja viskan kellegi lähimas bussipeatuses maha ning saadan koju tagasi, kui nad ei suuda vaikselt olla. Ma ei tea mitu korda me peatusime ja istumisjärjekorda muutsime, et kaks kaklejat üksteisest eemaldada. Tagasiteel olin ma nii läbi, et me paarkümmend kilomeetrit enne Tallinnat maantee ääres peatusime ja ma viis minutit püüdsin silmi puhata, sest ma kartsin, et jään roolis magama. Kui me lõpuks veidi enne keskööd koju jõudsime tulid poisid mu juurde ja teatasid, et nii tore oli ja millal me järgmine kord läheme. Vaatasin neid ja mõtlesin, et kas me kõik käisime mingil erineval tripil täna või? Sest ma oleks võinud vanduda, et nad kõik vihkasid kirglikult seda väljasõitu.
Aga pärast seda oleme ikka koos ühes ja teises kohas reisinud, kui isikliku auto saime, siis rohkem ja ka reisid ise muutusid aja jooksul kõigile osapooltele nauditavamaks. Eilne reis oli mulle ilmselt mõnusam kui neile. Vähemalt minu nägu säras rohkem kui nende.
Kloogarannalt auto juurde kõndides küsis Kärbes, et millal me ükskord reisile läheme. Kuule sõbrake, me pole sellelt reisilt veel koju jõudnud ja sa planeerid juba uut? Ei, ma mõtlen päris reisile, kaugele, seletab, ma olen sellest Soomest ja Lätist juba väsinud! Olgu mainitud, et Soomes on ta ühe korra käinud ja Lätis kaks. Aa, sain ma aru, sa tahaks kuhugi lennukiga reisida. Arusaadav. Vanemad vennad käivad ju omal käel juba Hispaanias ja Inglismaal, aga nooremad pole kordagi lennukis istunud.
Paldiskis linna peal ringi jalutades nugisin poisse, et lähme sinna kohalikku kaubamajja ka ja saan teile T-särgid osta, millel "Paldiski" peale kirjutatud. Ei, tema ei taha, teatab Kärbes. No kuidas, aasin mina, lähed sügisel kooli ja klassikaaslased küsivad, et mida sa suvepuhkusel tegid ja sa ütled, et käisid Paldiskis, aga keegi ei usu, sest sul pole isegi T-särki ette näidata.
Mu lapsed on nii vähenõudlikud, et vahel mul on ebamugav lausa. Mul ei meenu ühtegi korda nende lapsepõlvest, mil nad oleks mu käest midagi nõudnud või küsinud - ei uusi tehnikavidinaid, riideid, jalatseid, snäkke või lõbustusi. Ma olen ise pidanud peale käima ja selja taga neile asju soetama, sest nende sõnade järel pole neil kunagi midagi vaja olnud. Ei, ma ei ütle, muidugi tegi see mu elu üksikemana lihtsamaks ja stressitaset madalal. Aga ma ise mõtlen nüüd, et kuidas nad kunagi oma lapsepõlvele tagasi vaatavad ja kas nad mind selles süüdistama ei hakka, et nad suhtelises vaesuses pidid virelema.
Reisil nad ikka aasisid üksteise ja minu kallal. Ja kuidagi oli see nii tore. Ütlesin neile, et mul on kahju, et ma nende elu ära olen rikkunud, aga nemad on mu elu niipalju paremaks teinud. Selle peale nad muigasid.
Ja ma tean, et ma olen sellest miljon korda kirjutanud ning ilmselt te pööritate silmi ja olete tüdinud, aga minu jaoks on see mega flex, et mu lapsed tahavad minuga koos aega veeta. Ma ei suuda seda ära imestada. Just sellepärast, et ma ise tunnen, et sel ajal, kui nad väikesed olid, ei olnud ma nende jaoks piisavalt olemas. Ma ei oleks arvanud, et nad suureks kasvades üldse minuga koos olla tahavad. Mina ei tahtnud oma vanematega koos olla. Kohe kui ma olin piisavalt vana, et ise valida kuhu minna ja mida teha, valisin ma aktiivselt tegevused, kus ma olin oma vanematest võimalikult kaugel. Ning ma olin kindel, et kui saabub õige aeg, siis mu enda lapsed langetavad sama valiku. Millegipärast seda pole juhtunud ja see teeb mind õnnelikuks. Ja see õnn ei taha mu sisse ära mahtuda.
Ühe asja peale ma eile küll vihastasin koledal kombel. Kaasliiklejate peale. Ja ehk see on nüüd tundlik teema ning arvestades, et mina olen parandamatu liiklushuligaan, kellelt tuleks üldse load ja auto ära võtta, aga mida kuradi perset, ausalt! Kas inimesed, ja siin ma ei ütle enam viisakalt "inimesed" vaid keskealised prouad, ei tea, et nende autol on olemas püsikiiruse hoidik? Teate, selline mugav vidin, et kui sa seda nuppu vajutad, siis auto sõidab stabiilselt valitud kiirusel. Ja seda nuppu on viimased, no ma ei tea pakun et, 40 aastat automaat käigukastiga autodesse paigaldatud, mis tähendab, et sa võid oma ilusa jalakese gaasipedaalilt maha võtta ja kõrvale panna ning auto sõidab ise ja sa ei pea faking 90 alas sõitma 68 tunnikiirusega ja siis kui ma tahan sust mööda sõita, siis sa avastad, et tegelt võiks ka gaasi anda ja sõidad järgmised 5 kilomeetrit normaalselt, kuni tuleb liikluskaamera märk ja sa alandad jälle kiirust 59 kilo meetri peale? Sult tuleb load ära võtta, sest sina tekitad liiklusohtlikke olukordi, mitte kuradi mina! Fakk! Ning alati on just minuvanused prouad roolis, kui ma lõpuks mööda sõidan. ALATI! Ma ei taha teada, miks te seda teete. Mind ei huvita. Parandage ennast!
Ma muide avastasin, et minu autol on autopiloot. Panin ka püsikiiruse hoida peale ja vajutasin mingit nuppu veel, mida ma siiani polnud vajutada taibanud ja tundsin, kuidas auto võttis rooli üle. Armatuurlauale tekkis ka roheline rooli sümbol ja ma panin käed sülle. Ta muidugi kamandas kohe, et hoia ikka käed roolil, ise sikutas rooli mu käest ära. On tegelane see Vilma! Nii et mina jätkuvalt armastan seda neiut.
Kommentaarid
Postita kommentaar