Tagasiside

Kas ma olen juba kirjutanud sellest, kui oluline on tagasiside? Küllap olen, sest see on ON oluline. Ükskõik, millises formaadis see tuleb. 

Mulle hullupööra meeldis, kuidas Maarja reageeris sellele, kui avastas, et Mariliisi blogisabas tema tuttavad näod kommenteerisid samu teemasid, mida temagi juures, aga hoopis teisiti ja ta sellest änksi täis läks ning ütles, et no öelge mulle ometigi suu sisse, mida te TEGELIKULT asjast arvate, miks te minu juures käite kikivarvukil ja tagaselja siis lajatate. 

See blogides kikivarvukil hiilimine on minu teada ainult ühe, aga väga valjuhäälse, blogija teene. No ja mul õnnestus ka õli tulle valada, kui ma siin, oli vist detsembris, ütlesin asju, mida valju häälega poleks tohtinud. Mul on selline eriline anne nuppudele vajutada, Nuppudele, mille juures on suurtes trükitähtedes ja hüüumärkidega viidad juures, et läheneda ettevaatlikult ning vastava väljaõppe saanud isikute järelvalve all. Aga ma olen nagu see multikategelene Dee Dee "Dexter's laboratory" multikast, kes vajutab süüdimatult nuppe ja hõikab selle juures "Uuh, what does this button do?" (Ma isegi kirjutasin terve pika postituse sellest, kuidas ma nuppe vajutan, aga aeg ei olnud selle avaldamiseks õige. Võimalik, et õiget aega ei tulegi.) Aga ma kipun üldjoontes Maarjaga nõustuma, et kui sul mulle midagi öelda on, siis parem ütle näkku ja inetu tõde trumpab ilusa vale. Kui on mingid konkreetsed teemad, mille osas ma tean täpselt mida ma tegema pean, aga ma ei taha - ei viitsi - ei suuda sellega antud eluhetkel tegeleda, siis ma enamasti hoiatan ka, et teate, hoidke oma arvamus endale. Näiteks kui kellelgi on kobisemist mu uue auto või mu imekaunite uute liuguste kohta, siis soovitan see arvamus heaga enda teada jätta. Kui tahate ja teil on väga vaja, siis annan loa mind tagaselja klatšida ja veiniõhtul sõbrannadega mu eluvalikuid kritiseerida. Aga ma ei teha teada. See rikub mu tuju ja ma pean teid bitchiks, muud head see endaga kaasa ei too. Luban. 

See on huvitav, millise pöörde see postitus võtnud on, kuigi ma kirjutama asudes olin tegelikult ääretult positiivselt meelestatud, aga antud hetkeks näeb see välja nagu ma noriks tüli.

Ei.

Mul on tegelikult väga head tagasisidet tulnud ja sellepärast ma kirjutama asusin. 

Esiteks see tagasiside mu moepostituste (pidin ennast tagasi hoidma, et mitte kirjutada "moepostituste") kohta. Kuigi ma avalikult küsisin, siis pigem jäi mulje, et lugejad on nagu "no kui sa tahad, siis tee oma blogis, mida tahad, aga ära endale ette kujuta, et me seda heaks kiidame või kaasa elame". Ja ma olin nagu "no fain, olge siis sellised, ma ei näita teile enam ühtegi oma hilpu ega kõrvarõngast". Aga siis hakkas lekkima ja inimesed ikka moka otsast poetasid, et neile meeldis ja võiks edasi panna. Järgmine hetk oli see, kui ma puhkusel olles iga päeva kohta tegin väikese videoreportaaži ome tegemistest ja meeleoludest. Esimesed kolm päeva võeti kenasti vastu ja siis näis, et huvi hajus. Ma olin siis ka, et noh, olgu, ma ei koorma teid enam oma asjadega, kui üks ja teine mulle siristas, et tegelikult tore ja inspireeriv ja nemad ootavad juba seda tillukest videolõiku. 

Ja siis juhtus veel nii cool asi, et läksin trenni ja mu juurde astus üks kena neiu, ning mu esimene mõte oli, et ta hakkab mind noomima, et mul on liiga palju lõhnaõli peal (natuke oli ka, sest ma planeerisin muid käike enne trenni, aga need jäid teatud asjaoludel, mida ma siinkohal pikemalt lahata ei soovi, ära ja nii ma olingi trennis värskelt parfümeerituna ja selle osas ebakindel), aga ta ütles hoopis, et on mu blogilugeja ja et ta vahel kommenteerib ja nii tore mind näha ja ootab juba mu uusi postitusi ja ma täiega sulasin, sulasin sealsamas riidehoius värskelt lõhnastatud lombiks, nii meeldiv oli. Ta veel vabandas, et tülitas ja avaldas lootust, et ei jäta hullu stalkeri muljet. Nagu! Ei! Paluks rohkem selliseid stalkereid! Mega armas!

Ehk tagasiside on oluline. See annab jõu edasi minna. 

Muidugi ma teen postitusi ja kirjutan blogi iseenda pärast. Aga. AGA! Nii paganama meeldiv on, kui keegi ütleb midagi toredat selle kohta. Ja vahel on tore, kui keegi ütleb midagi vähem toredat selle kohta, sest ka see on vajalik. Ma tahan ikkagi uskuda, et vaatamata oma suurele vanusele, olen ma jätkuvalt arenemisvõimeline ja kuigi ma aastaid kirjutan ühtedest ja samadest probleemidest, siis mingid tillukesed paranemismärgid siiski on. 

No kurat! Ma tulin ju sellest neetud sektist minema. Kui see ei ole elumuutus, siis päriselt ka, ma ei tea mis on. Eks! Üks kaos korraga.

Ma ise ka pole tagasisidega kitsi. See ei ole ühesuunaline tee. Nii blogides kui päriselus, ma tulen ligi ja ütlen, kui mul on midagi head öelda. Ma kriitikaga olen nõrk. Selles mõttes, et ma pigem eelistan seda mitte anda. Ma tahan rõhuda positiivsetele asjaoludele, sest ma ise olen selline, et ma lähen just kiitust kuuldes õitsele ja laitust tajudes närbun. Ma olen nagu kaktus, kes vajab rohkem sooja päikesepaistet, kui värskendavat vett. Liigse külma vee käes lähen ma mädanema ja suren välja. Mul on päikest vaja ja ma ei tea kuidas nii on läinud, aga mu blogilugejad justkui tajuvad seda ja päikest saangi ma rohkem. Vihma leian ma endas ise piisavalt, just täpselt nii nagu Maarjagi tõdes.