Ignoreerime fakti, et ma ise ennast tubliks nimetan. Või noh. Selles mõttes, et ma tegelikult arvan ka, et ma olin tubli. Vähemalt olin mega uhke enda üle. Kohe seletan.
Reedel algas. Tööpäeva lõpuga algas. Algas sellega, et sain teavituse paki saabumisest. Kingitusena. Petrone Prindi "Minu Hiiumaa" kordustrükk saadeti isiklikult mulle. See oli nii tähtis sündmus, et ma jätsin lausa trenni minemata ja palusin Kärbsel tulla ja see asi kenasti üles filmida. Ääremärkusena - mina ei tea, kuidas nad mul nii tublid ja sõnakuulelikud on, et valmis igasugust jura kaasa tegema, kuigi neile endale see midagi ei paku. Võiks muidugi kiita, et ma olengi hästi kasvatanud, aga ma usun, et ikkagi ka geenid ja iseloom mängib siin kaasa, et nad mind hoiavad.
"Minu Hiiumaa" on mulle mitmes mõttes hästi oluline raamat. Seal on nimelt päris palju juttu minu vanaemast Vilmast ja üldse areneb suur osa sündmusi selles külas, kus mina üles kasvasin. Seda on naljakas öelda, et ma seal "üles kasvasin", kuna ma ikkagi ju Tallinna tüdruk, aga 90% mu lapsepõlve mälestustest pärinevad just Soonlepast ja kõik olulised verstapostid elus olen ka vist seal ületanud. Lisaks viis "Minu Hiiumaa" mind kokku ka Reelikaga, kellega oleme aastaid suhelnud ja üksteise elamistele kaasa elanud. Tänu millele ta siis uues trükis mind ka raamatusse kirjutas. Mõelda! Juba teine Hiiumaa tüdruk, kes mu sel aastal on igaveseks raamatukaante vahele raiunud! Kui ma ise ei suuda raamatut kirjutada, siis vähemalt keegi kirjutab minust. Ikkagi win!
Laupäeval ärkasin hea energiaga, koristasin kappe ja sain kaks suurt kotti riideid, jalatseid, nõusid, mida ära anda, viis kotti prügi, tõmbasin tolmu kardinatelt ja voodi alt, see asjaolu üksi tegi mind nii uhkeks. See, et ma madratsi eest kiskusin ja tolmu sealt võtsin. Kui juba, siis võtsin tolmu ka kummuti alt ja lisaks kinnitasin ka lahti tulnud voodilipid. Ühesõnaga, paras magamistoa rekonstrueerimine oli. Siis me käisime Kärbsega koos ja viisime ära kaks kotti kaltsukasse, tankisime autot, käisime apteegis, toidupoes ja raamatkogus. Ja no oleks võinud ju rõõmu tunda, et ma nii suure töö ära tegin, aga mina tundsin ennast veel kehvasti, sest ei pesnud aknaid, trenn jäi vahele ja raamatut lugesin ka kõigest 50 lehekülge.
Pühapäeval lugesin siis veel 50 lehekülge raamatust. Pesin aknad. Pesin pesu. Triikisin. Käisin sõbrannat abiellumise puhul õnnitlemas ja jalutasime temaga natuke Vilmat.
Esmaspäeval lugesin veel 40 lehekülge raamatut. Käisin trennis, poes ja sel hetkel kui ma vannitoa põranda vuuke põlvili olles nühkisin tabas mind valgustus. Ma sain aru, miks inimesed puhkuse ajaks kodust ära lähevad, sest seal ma olin, kolmandat päeva järjest koristamas ja ma ei saanud aru, kuidas on võimalik kolm päeva ühte tillukest 61ruutmeetrist korterit nii palju üldse koristada. Millal see koristatud saab? Mis naljakatest kohtadest ma järgmine päev tolmu ja mustust leian? Millal ma ükskord puhkama saan hakata?
Aga siis tuli sõbranna ja me rääkisime liiga palju ning jõime veelgi rohkem, mis muidugi mulle karmilt kätte maksis, kuna mu lollakas maks ei ole enam harjunud. Ometi sundis see mind asju rahulikumalt võtma ja siin ma nüüd olen, teisipäeval, kirjutan teile postitust sellest, kuidas ma puhata ei oska. Ise samal ajal natuke nagu uhke ka, et ma nii tegus ja tubli. Lastele pudrud keedetud, toad umbes puhtad ja korras, arved makstud, blogid loetud ja kell on alles 11, mis tähendab, et jõuan veel trenni ja lugeda ja raamatukokku ning.... äkki isegi molutada ja pilvi aknast vahtida.
Kommentaarid
Postita kommentaar