Istusin akna all ja kirjutasin blogi. Sest mul on puhkus ja mul pole kodus kirjutuslauda ja mul on juhtumisi pestud aknad ja ma vahepeal mõtete kogumiseks vahin tühjusesse. Eks.
Ja kuna oli 20.06, siis vist mingitel tegelastel koolid lõppesid. Ma eeldan. Sest asjapulgad rühkisid pidulikes riietes ja lilledes akna alt mööda. Näituseks äsja käis üks tüdruk, blondi peaga, kaks korda edasi-tagasi, samal ajal telefonis vesteldes ja plastikusse mähitud tulipunased krüsanteemid peos. Ilmselt Maximast. Või noh, näha oli, et toidupoest, mitte lillepoest. Olen jah pede selles suhtes. Olgu öeldud, et seda postitust kirjutades on mul laua peal poest ostetud krüsanteemid vaasis.
Natuke varem, kui ma alles eelmist postitust kirjutasin, lonkis mööda üks poiss, mustas ülikonnas, lilledeta, valge särk pükstest välja turritamas. Kohe näha, et inimene elus ülikonda liiga tihti ei kanna. Sellest poisist oli mul natuke nagu kahju. Et ta niimoodi üksi läks. Kühmus ja koormatuna tundus. Võibolla tal tunnistus halb, ma ei tea, aga ikkagi, kuidas tal keegi kaasas ei ole.
Mul on vahel suvalistest võõrastest inimestest kahju. Ma näen neid poole minuti jooksul ja mõtlen mingi loo sinna taha ja siis ma valutan nende pärast südant.
See komme sai mul hästi noorena külge. Tol ajal oli üks mu hobideks bussiga sõita. Valisin sellised bussid, mis tegid võimalikult pika tiiru läbi linna. Istusin akna alla ja vahtisin välja. Vaatasin inimesi, kes bussi tulid ja bussist läksid, vaatasin akna taga askeldavaid inimesi ja tänaval kõndivaid. Need ei olnud kunagi võõrad või anonüümsed, sest ühest pilgust piisas, et neile mingi lugu külge mõelda. Selliseid retki linnas tegin sageli. Pole välistatud, et bussijuhid mulle ka loo juurde mõtlesin, miks üks noor tüdruk tundide kaupa bussis sihitult jõlgub. Kas kodus teda keegi ei oota?
Ma ei tea, kas keegi kodus mind ootas. Ma ei mäleta, et mul oleks tulnud eriliselt aru anda selle osas, kus ma olin või kellega. Ma tean seda, et ma kodus olla ei tahtnud. Meil ei olnud ruumi. Ruumi olla. Kuuekesi kahetoalises korteris. Mitte, et bussis oleks oluliselt vähem rahvast ühe ruutmeetri kohta olnud, aga seal ei sõitnud keegi mu mõtetesse sisse. Keegi ei tahtnud mult midagi. Keegi ei sundinud mind millekski. Kes teab, ehk ma täna just seetõttu kodus olla tahangi, sest noorena ei olnud kodu mu jaoks turvapaik. Ehk sellepärast ma leiangi lohutust asjaolust, et mu lapsed pigem kodus on, kui tänavatel või ostukeskustes jõlguvad. Ning kes ütleb, et just sealt pole ka minu maniakaalne puhaste akende hullus alguse saanud, et ikka paremini näha ja järeldusi teha kontvõõrastest, kes mu akna alt lilledes ja ülikonnas mööda promeneerivad.
Kommentaarid
Postita kommentaar