Aju ei tööta

Jõlkusime eile Kärbsega poes. Esiteks käisime ühes poes, siis teises, kolmandaski. Ta loivab mu järel, ostukorv vastu põlvekedert kolksutades ja küsib iga riiulivahe juures: "Mida meil vaja on?" Ma ei tea, mu aju ei tööta. Arutame nimelt seda, et mida koju süüa on vaja osta. Mina tean ainult seda, et kohv ähvardab otsa lõppeda, muust pole ma kuigi huvitatud, sest mulle tundub, et meil on külmkapp pidevalt triiki mingit toitu täis, kuni ma selle sealt ühe sujuva liigutusega prügikasti tõstan, sest selles käib elu. Kärbes siis aitab mind ja loetleb, et esmaspäevaseid makarone on veel ja teisipäevast nuudlirooga, ehk et meil ei ole üldsegi hädavajalik midagi peale kohvi koju osta. 

Tegelikult olen ma pettunud selles, et mul on juba nädal aega vaasid kodus lilledest tühjad. Iga päev käin lilli otsimas, aga pole see. On kas juba surnud närakad või kohe hinge heitmas korjused. Poiss küsib, et mida sa neid lilli üldse vahetad, kuivata ära ja las seisavad seal pool aastat. No ta on alles noor, eks. 

Sõnajalg, muide, elab mul üllatavalt hästi. Ostsin selle Lidlist kuu aega tagasi, panin ta keset tuba, kuhu tuult ei tule ega liigset valgust ja mulle tundub, et tal läheb seal kenasti. Mulle nimelt sõnajalad väga meeldivad, väga-väga. Juba lapsena mäletan, et ma imetlesin neid. See on üks maagiline taim. Aga niipalju kui ma jutte kuulnud ja ise kogenud olen, siis ta on paras bitch ka ja valib oma elupaika üsna hoolega. Sellepärast ma siin õitsengi, et ta veel pole susse nurka visanud. 

Sõbrannaga rääkisime ka taimedest ja sellest, kuidas ma kirglikult havisabasid vihkan. Juba lasteaias hakkasin vihkama. Meil oli seal keset tuba selline kandiline alus ja see oli neid sabasid täis. Ma kusjuures ei tea, mis nad mulle tegid, et ma neid ei salli, aga lihtsalt jubedad närakad lilled minu meelest. Loomulikult on võimalik, et ma tegelikult ei sallinud seda meie kasvatajat, kes mind ei sallinud ja kes jumaldas oma neid rõvedaid lilli ning ma olen sujuvalt oma antipaatia selle inimese vastu ülekandnud süütutele taimedele, kes pole mulle kunagi midagi teinud. Igatahes, ma ilmselt olen see inimene, kes paneb igasugustele helidele ja vaadetele ja lõhnadele ning maitsetele mingi tunde ja mälestuse juurde ja ega ka lilled pole sellest taagast pääsenud. 

Ma muide ei tea, miks mu aju ei tööta. Ma olen viimasel ajal nii väsinud. Ise süüdistan madalrõhkkonda, kuigi ma ei tea, kas asi on selles. Nimelt magan ma nagu Miška. Juba sada aastat pole uinumise ega öise ärkamisega mingit teemat olnud. Libistan ennast voodisse, kirjutan natuke, loen paar rida ja juba vajubki silm looja ning ma magan hommikuni. Kell 5.40 ärkan üles ja käin vetsus. See on täpselt tund aega enne mu äratuskella. Ja ma lähen voodisse tagasi ning magan sügavalt kuni kell mu äratab. Aga see väsimus ei lähe üle. See pole lihtsalt selline, et joo kohvi ja tee paar kükki, väsimus, see on kõikehõlmav. See algab juustejuurtest, voolab üle kaela ja õlgade, mööda selgroogu alla puusadesse ja tuharatesse, mööda reisi põlvedeni ja alla sääremarjadesse ning kuni varbaküünte otsteni. See pole ainult füüsiline, see on mentaalne viitsimatus. Sügavam, möödumatum, alatine. Kas see ongi siis see vanadus, mille eest kõik hoiatasid? Ma kuidagi ei oodanud, et see mind isiklikult puudutab. 

Kass käitub imelikult. Ma arvan, et ta tunneb oma öistest jalutuskäikudest puudust. Olen temaga küll natuke hoovis jalutanud, aga ega see mingi lihtne ettevõtmine ei ole. Ta saab kohe mu lõhnast aru, kui ma kavatsen temaga õue minna ja siis pageb peitu. Kui mul õnnestub ta enne kätte saada ja rihm peale panna, kukub ta küünistama ja vingerdama. Aga kui me juba koridoris oleme, siis ta teab täpselt kuhu minna ja jookseb ees õue. Õues on endaga nii rahul, hõõrub ennast vastu muru, nuusutab tuult, nurrub kogu raha eest ja näksib rohuliblesid. Ja ega ta koju tagasi ka ei kiirusta. Miks siis see esimene minut alati nii suur eneseületus on talle, kui ta juba teab, mis teda ootab ja ta naudib seda tegevust? No, ta on kass, eks ole. Pealegi, võibolla tal käib ego pihta see, et ma teda rihma otsas jalutan, kui ta tahaks omapäi konnata. Pärast meie jalutuskäike on ta endaga jube rahul, viskab ennast keset tuba maha ja puhkab nagu kuningas. 

Siis ma sain kirja kliendilt, kes seletab, et ta juulikuus puhkab ja ruumi ei kasuta (lubab meil kaameratest järele vaadata) ning palub seetõttu tema arvelt üldvesi maha arvestada. Päris ausalt, ma ei oska öelda, kas ta ootab vastust sellele meilile. Sest nagu, kuidas sa tuled selle peale? Minu poolest ära kasuta pool aastat seda ruumi, see ei vabasta kedagi üldkulude tasumisest. Või? Samas, mind ülemäära ei üllata. Ta nimelt paar aastat tagasi tuli mu juurde ja palus selle vee, mille ma võtsin lillede, mis asuvad hoone selles pooles, kustkaudu tema ei sisene, kastmiseks, tema kommunaalteenuste arvelt maha arvestada, sest tema ei näe neid lilli ja temale pole see vajalik. Loogiline. 

Selles mõttes, et ma tean, et osad inimesed ei pese ennast spordiklubis pärast trenni, kas nad ka saadavad spordiklubile kirja, et palun see osa minu liikmemaksust maha arvestada? Mina näiteks olen jälle veel eriline parasiit, sest ma kasutan spordiklubi vett ka joomiseks, täidan oma pudelit ja trenni ajal joon seda. Kas ma peaks siis sellevõrra rohkem igakuiselt maksma? Kuidas see arvestus käib muidu? Kui keegi teab, siis ma võiks seda meie üürnikega ka rakendada. 

Seega, kui minu aju ei tööta, siis teistel teeb see ilmselgelt ületunde.