Millalgi üheksakümnendatel, kui kõik olid vaesed, kui nad just mafioosnikud polnud või prostituudid, hakati poodides lõpuks normaalset kohvi müüma. Või noh, tolle aja mõistes normaalset. Tänapäeval on Löfbergs Lila ja Paulig pigem kehvema sordi valik. Igatahes, mu emal ei olnud elus palju rõõme, seega kohvi ostis ta endale paremat. Loomulikult otsis ta alati allahindluseid ja võimalusi säästa, aga küllap see oli ikkagi pigem luksustoode. Isa mul kohvi ei joonud, ta oli teesõber. Kuni ta ühel hetkel avastas, et kohvi maksab rohkem kui tee ja hakkas mu ema ajusid sellega saagima. Olgu muidu mainitud, et mu ema on terve elu tööl käinud ja pole kunagi olnud ülalpeetav, aga kuidagi juhtus ikkagi nii, et ühel hetkel pidi ta kõik tšekid isale ette näitama ja iga kulutatud kopika kohta aru andma. Nii siis see kohviteema neil tüliõunaks sai. Poest leidis isa soodsamaid alternatiive ja püüdis ema veenda, et need on sama head, kui kallimad purud. Ema saatis ta loomulikult pikalt selle peale. Mis viis selleni, et isa hakkas kangekaelselt kohvi jooma. Ostis seda odavat solki ja püüdis ema sundida seda tarvitama. Mingil hetkel, ma ei tea, kas see odav jama hakkas talle vastu või oli see trots, hakkas ta ema kohvi võtma, ehk lootuses, et kui tema kalli kohvi eest ära joob, siis emal pole muud varianti, kui odavat juua ja siis seda odavat juues "tuleb mõistusele" ja saab aru, et odav on sama hea, kui kallim. Ema tuli mõistusele küll. Võttis kätte ja vahetas kohvid ära. Pani odava kohvi kallimasse purki ja vastupidi. Hundid joonud, lambad kohviga.
Ma arvan, et see on üks mu lemmikutest lapsepõlvemälestustest.
Kohvi on minu jaoks püha. Olen ka ostnud poest viimase raha eest kohvi, kui tegelikult oleks pidanud hoopis sinki või juustu ostma. Olen ka veini ostnud viimase raha eest, aga see on mõne teise postituse teema.
Pinginaaber ei joo kohvi. Ta joob teed. Ainult, et nüüd on tal tekkinud ka isu kohvi juua. Mis iseenesest ei ole probleem, firma maksab selle eest, mina pean ainult hoolitsema selle eest, et kohv oleks kontoris olemas ja et ma poest ostes mäletaks tšeki kaasa võtta, mida ma viimane kord loomulikult ei mäletanud, nii et praegune kohv on sõnaotseses mõttes minu rahakotist, aga kes neid sente loeb, eks, oma rumalus.
Täna hommikul tekkis mul ikkagi probleem sellega, et ta kohvi joob. Nimelt tulin ma oma ringkäigult tagasi ja oli aeg hommikusööki süüa ja selle kõrvale tundus ka kruus kohvi passlik. Läksin masina kõrvale ja märkasin, et see oli juba peale lülitatud, ehk pinginaaber oli just endale kohvi teinud. Masinal kiri, et vaja puru ära visata. Sa tahad mulle öelda, et sa võtsid oma kohvi ja ei märganud seda kirja ja sinu meelest oli okei see lihtsalt jätta, mulle leidmiseks, sest ma olen kontori sibi sinu meelest? Võtsin kirglikult selle paagi sealt ja puhastasin ära. Loomulikult oli masinast ka vesi otsa saanud. Kirega valasin masinasse värsket vett juurde. Pinginaaber istub vaikselt oma kohal ja ei ütle mitte ühtegi sõna, kuni ma kirega muudkui edasi-tagasi masina juures sahmin. Mis mul lõpuks ekskremendi lõplikult ventikasse viskas, oli see, kui koort võttes oli mees tühja kohvikoore paki külmkappi pannud.
Miks inimesed teevad niimoodi? Nagu, me oleme kahekesi kontoris, kas sa arvad, et ma ei saa aru, kes see jobu oli? Loomulikult ei olnud see esimene kord, kui ma tahtmatult mõtlesin, et see ongi põhjus, miks vaatamata sellele, et mehel on ilus auto ja kallid parfüümid, ükski naine temaga kauem kui kolm kuud vastu ei pea. Inimene lihtsalt ei hooli mitte kellestki peale iseenda. Ja ei, ma ei hakka siin üldistama, et mehed ongi sellised, et ei märka ega hooli. Mkm, mul on ju siin teisi mehi ka kontoris, kes kohvi joovad ja nemad ei keeraks mulle nii, rääkimata meestest, kes mul kodus kohvi joovad.
Loomulikult on siin alati ka see võimalus, et inimene püüabki sellisel viisil oma võimupositsiooni kehtestada, et mulle koht kätte näidata.
Kommentaarid
Postita kommentaar