Mida te kodus teete?

Olen kuus päeva järjest trennis käinud, täna tuleb ilmselt seitsmes. Ja asi pole selles, et ma olen hullult trenni kiindunud või mul on mingid suures vinged eesmärgid, isegi uut silmarõõmu pole, kelle silmi rõõmustada. Ma lihtsalt avastasin, et mul pole kodus mitte midagi teha ja sellepärast ma seal jõusaalis aelengi, sest nii jääb mul vähem aega kodus mitte millegi tegemiseks.

Ma saan aru, kuidas see kõlab. Inimese suust, kes on kogu aeg korrutanud, et armastab kodus olla, kodu on mu kindlus ja parim koht Universumis. Jah, ongi, jätkuvalt. Aga teha mul seal ikka midagi ei ole. 

Olgu, olgem nüüd ausad, koristada on alati. See on lausa naeruväärne, kuidas koristamine kunagi ära ei lõppe. Eile näiteks, avastasin, et külmik ei külmuta. Jääkuubikud ja pelmeenid sulasid, jäätisest rääkimata. Mis oli muidugi eriti rõve, sest ma olin just üleeile poes käinud ja sügavkülma liha, köögivilju ja jäätiseid triiki täis ostnud. Ja ma ei tea, kas te olete muidu märganud, aga meil on muuseas ka suvi väljas. Mu esimene loogiline mõte oli muidugi see, et peaks selle külmkapi endale peale kukutama, sest ma ei jaksa enam. Kuidas on nii, et kui mul kuu lõpus tekib kontole raha, siis midagi kohe võluväel katki läheb. Teine, pisut vähem dramaatiline, mõte oli guugeldada, et kas ma äkki ise saan selle külmkapi terveks teha, kuna ta tegelikult pole nii vanagi. Soovitati ta korra vooluvõrgust välja lülitada, tolmu imeda sealt alt, kus tal jahutusagregaat ja teha restart. Tegin täpselt seda ja oh rõõmu, hakkas ilusti tööle. Avastasin, et sügavkülma osa oli tugevalt jääs ja ma arvan, et ka see on üks põhjus, miks ta puhata tahtis. Mis tähendab, et me peaks nüüd kiiresti sügavkülma tühjaks sööma ja saan teha talle sulatuse. Mis minu sõnavaras liigitub koristamise hulka. 

Aga ikkagi, ka koristamisel on omad limiidid. Limiidid sellel, palju tolmu on vaja pühkida, seinu pesta ja voodipesu triikida, ning mis olulisem - limiidid sellel, palju ma seda ühes päevas või nädalas teha viitsin. Kuigi mul otseselt koristamise vastu midagi pole, võiks lausa väita, et koristamine mulle meeldib, siis see pole mu hobi ja ma ei fantaseeri koristamisest.

Teine asi, mis minu meelest kunagi ei lõppe, on söögi tegemine. Kui veel käsitsi peaks nõusid pesema, siis võiks vabalt terve päeva ja poolteist köögis veeta. Algab kõik hommikusöögiga, kui kohvi teed, siis avastad, et kohvimasinat oleks vaja puhastada ja siis tassi pesta ja piimakannu ja suhkrutoosi. Pesed ära ja selleks ajaks on vaja juba putru hakata keetma, või mis veel hullem - pannkooke küpsetama. Pannkookide küpsetamisest on mul vist elulõpuni trauma. Ma olen viimastel aastatel tuimalt selle töö lastele delegeerinud, sest mul tõuseb ärevus sellest, et ma teen taigna ja seisan kuuma pliidi ees kolmkümmend minutit, ainult selleks, et kogu see kuhi ühe silmapilgutuse jooksul ära seedida ja mind ootab ees panni pesemine, pliidilt rasva küürimine, moosiplekkide nühkimine diivanipatjadelt ja kleepuvate sõrmejälgede pisaratega leotamine köögikappidelt. Ma ei tea, mis sadist pannkookide tegemise välja mõtles, aga ma keeldun uskumast, et sellega sai hakkama keegi, kellel on sada last. Seepärast jääb pudru, või omlett, või võileivad. Millele kulub ikkagi tunduvalt vähem  närvirakke ja enesetapumõtteid. Kui hommikusöök on söödud, köök korda tehtud ja nõud pestud, siis on juba aeg hakata lõunasöögile mõtlema. No ja kui on lõuna, siis võiks ju ka magustoit olla ja vahepalad ja õhtusöögiplaanid ning kui ma juba nagunii terve päev olen köögis higistanud, siis ma võiks ju samahästi ka järgmise päeva lõuna hakkama panna, et ma ei peaks järgmine päev jälle hommikust hilisööni köögis veetma. Sellepärast on meil sügavkülmas pelmeenid, sest ma armastan ennast ja ma soovin, et ma suudaks ka oma näljaseid kajakaid armastada. 

Muidugi lapsed teevad ka süüa. Eile näiteks ütlesin ma juba hommikul, et näed ma ostsin tortiljasid ja kana, külmkapis on salsat ja jalapenosid, tehke wrappe. Ainult, et kui ma trennist koju jõudsin, siis selgus, et salsa ei kõlvanud enam ja riivjuustu ka polnud ning saate aru, ma pidin ära minestama, kui Kärbes ise pakkus, et ma käin poes ja toon. Sellist asja pole vist varem kunagi juhtunud. Vihma ka veel hooti sadas ja ma isegi uurisin, et oled kindel v? Ja käiski, päris ise, tõi juustu, kusjuures mitte valmis riivitud vaid tükijuustu, kuigi ma ütlesin, et nii on elu lihtsam, aga ta ütles, et riivib ise, ja riiviski. Ma olin väga impressitud. 

Põhimõtteliselt võiks öelda, et kodus saab puhkamas käia. Noh, et viskad jalad seinale, võtad puldi kätte või raamatu ning naudid oma korras kodu ja toitu, mida su lapsed sulle valmistanud on. Aga ma ei jaksa nii palju puhata, ausõna. Ma töö juures niigi juba puhkan kuus ja pool tundi esmaspäevast reedeni ja isegi minul on omad inimlikud piirangus selles osas, et kui palju ma puhata jaksan. Kuna pinginaaber käib kontoris iga päev korraks kontrollimas, et ma ikka tööl olen, joob teed lurinaga ja küsib mu käest, et kas uudiseid on ja siis läheb minema ning ülejäänud päev loen ma raamatut, vahin tiktokke ja arvestan, mitu minutit mul lõunasöögini ja söögist on, siis see muutub pärast umbes kahte minutit väga tüütuks. Ehk ma kodus ei tahaks puhata, ma tahaks kodus midagi teha. 

No ja siis ma lugesin Karini postitust ja mulle tundub, et ma võiks meil maja taha aeda midagi maha istutada, et mul oleks siis kodus midagi teha, mis mind ootaks ja mille tegemist ma ootaks. Mitte mingit kartulimaad, mõistagi, aga näiteks mingi lillepõõsa. Mul on täpselt seal akna all üks koht, kus muru hästi ei kasva ja kevadeti kerkib sealt tulpe ja krookuseid ning ma avan, et sinna võiks ma midagi mulda pista küll, et ma siis ei peaks naabrinaise sireleid varastama, kui mul vaasid tühjaks jäävad. Mis on loomulikult kohutavalt halb idee, ma tean juba. Sest esiteks on mul fenomenaalne anne kõik taimed juba pilguga tappa, ammugi siis midagi nullist kasvatada ja rajada. Lisaks, ma juba tean, et mul see vaimustus kestab täpselt seni kuni selle postituse valmis kirjutan ja siis ma hakkan juba virisema, et ma ei jaksa iga päev rohida ja kasta seda rootsu seal. Pluss, mulle tundub, et osaliselt on mul soov sinna midagi istutada tingitud sellest, et ma tahan naabrinaisele närvidele käia, sest ma juba tean, et sellest tekib probleem. Aga ma uurisin ühistu esimehelt ja tema ütles, et võin vabalt midagi seal kasvatada, kui ma just keset laste mänguväljakut seda ei tee. Nii et ma näen tulevikus vürtsikaid blogipostitusi. 

Aga mida teie kodus teete? Sest ma saan aru, et põhiline argument miks inimesed töölt koju tormavad ja aega ei leia trenni ega hobide jaoks, sest kodus on nii palju tegemist. Muidugi, jah, ma saan aru, kui sul on väiksed lapsed, siis nendega on alati midagi teha või kui sul on suur elamine ja aiamaa või hoov, mida peab niitma ja rohima, aga kui sa oled nagu mina - lapsed suured, kodu tilluke, taimed potis ja aiamaa Selveris?