Südamelt ära

Nii, teine päev järjest on magada saadud, nüüd hakkab mõte juba jooksma.

Esiteks ma tahan öelda seda, et väga nõme on reede hommikul ärgata ja avastada, et on alles neljapäev. Kaks punkti kümnest - ei meeldi. 

Teiseks - tuleb hommikul pinginaaber tööle. Räägib töömehega juttu, surub tal kätt, peavad plaani. Kümme minutit hiljem küsib mu käest, et kas Miša on täna tööl. Ma sattusin segadusse, sest nagu, sa ju just rääkisid Mišaga mu silma all, surusite veel kätt ja värki, kas sa juba unustasid ära? Ei, aga ma arvasin, et ta on tänasest puhkusel. Ei no aga sa ju ise kirjutasid mehe puhkuseavaldusele alla, sa lugesid ka enne, kuhu allkirja jätsid? Ja siis ta küsib, et miks ma närviline olen. Ma ei ole närviline, ma lihtsalt ei saa aru, mida sa toimetad siin. 

Siis ma lugesin seda artiklit neljakümneste nähtamatute naiste kohta. Nagu ma mainisin ka, siis nägin seda pealkirja juba paar päeva varem ja tuimalt ignoreerisin, sest mulle tundus, et ma olen seda artiklit juba lugenud paar aastat tagasi. Aga ei, tuleb välja, et keegi teine naine on ka vahepeal juubelit tähistanud ja ta on nüüd ka nähtamatuks muutunud. Lugesin seda ja ei suutnud üldse samastuda. Okei, jah, eks mul on ikka olnud hetki, mil ma tunnen, et olen märkamatu ja keegi ei vaata, aga tavaliselt on see tunne hetkeline ja läheb sama kiirelt mööda kui tuli. Pigem ma tunnen, et vahitakse ikkagi liiga palju. Mehed ei oska ju sündsalt piiluda, neil puudub perifeerne nägemine, vaid jõllitavad otse silmamunad punnis. Soovimatut jõllitamist on mul elus üldse vähe olnud, pole ise ennast kuhugi sättinud või siis on viisakad isendid juhtunud. Seega see osa jäi mulle väga arusaamatuks. Eriti see riietuskabiini sisenemine. Mh? Tegelikult, see on päris asi? Nagu mingi massiline või? No ma ostangi vähe riideid...

Kui autor kirjeldas rasedust, sünnitust ja imetamist ning seda, kuidas sel ajal naine kaotab oma keha suhtes igasuguse häbi ja kuidas kõik teda näpivad ja halastamatult kommenteerivad. Lugesin ja imestasin. Kuigi me suures plaanis samavanuse klassi inimesed ja ilmselt ka laste saamise aeg kattub vähemalt osaliselt, siis minul pole absoluutselt nii olnud. Oma keha suhtes pole ma ka pärast nelja last häbi kaotanud. Ma ei julge ikka veel alasti ujumas käia ja spordiklubis ei lehvita ma ka oma palja ihuga rohkem, kui hädavajalik. Samuti ei ole märganud, et teised seda teeks, olenemata vanusest või kehavormidest. Imetamine oli minu jaoks tohutult meeldiv kogemus ja ma suures osas nautisin seda. Jah, esimeste lastega ma püüdsin ikka ennast kuhugi nurga taha varjata, aga viimastega oli mul juba savi ja kui laps tahtis, siis olid minul tissid paljad. Jah, seda küll, et pärast imetamise lõppu olid rinnad tühjad ja rippuvad ning mul oli nende pärast piinlik. Aga ma olen nüüd aru saanud, et mul polnud piinlik mitte mu rindade pärast, vaid see rumal mõte istutati mu ajju kaaslase poolt. Hiljem on olnud teised kaaslased, kes on ka mu tühjavõitu rippuvaid rindu jumaldanud. 

See jutt, et sotsiaalmeedias ei ole teisi minuvanuseid ja et tema ei taha riideid ostagi, kui ta ei näe reklaamides omasuguseid naisi riideid kandmas. Noh, mul on ilmselt mingi ajuvigastus, sest mul on vastupidi. Kui ma näen ülekaalulisi modelle või vormist väljas kehade seljas riideid, siis ma ei taha neid. Mul on ikka peas ettekujutus, et kui ma ostan sama kleidi, mida supersale ilus noor modell kannab, siis seda kandes muutun ma ise ka supersaledaks ilusaks ja nooreks. Võibolla, kui ma oleks võrreldes kahekümneaastase minaga kakskümmend või kolmkümmend kilo juurde võtnud, siis ma räägiks teist juttu, aga ma olen viimase kahekümne aastaga ainult umbes viis kuni kaheksa kilo juurde võtnud ja ma ei näe ennast vormist väljas ülekaalulise inimesena, kellele need eelnimetatud modellid peaks oste pähe määrima. Sotsiaalmeedias ma näen ka väga palju endavanuseid ja vanemaidki stiilseid, sportlikke ja šikke naisi ning kui ma ka näen noori tüdrukuid ilusate prinkide kehadega, siis ma enamasti ei tunne ennast halvasti, pigem ma tunnen, et näe, ma võiks tema ema olla, aga me ei näegi nii erinevad välja ja arvestades, et lisaks vanusele on mu keha ka neli rasedust ja sünnitust läbi teinud, siis olen veel uhke pealegi. Ja üldse, kas sa just ei kirjutanud, et vanusega on sul tekkinud enesekindlus ja kadunud häbi oma keha suhtes, miks sind nüüd äkki mingi noor naine oma ilusa kehaga endast välja viib?

Autor jätkab sellega, et nüüd võetakse teda tõsiselt ja toob näiteks, kuidas ta oli mehele ligi astunud ja tollega tema autost rääkinud ning mees polnud seda flirtimiskatsena võtnud. Eem... mis alternatiivses universumis sa elad lilleke? Kui sa oskad mingil teemal normaalselt suhelda ja küsid asjalikke küsimusi ja tead asjadest, siis sind võetaksegi tõsiselt ja vanusel ei ole sellega mitte mõhkugi pistmist. Ma võin raugana ka lolle küsimusi esitada ja mu küsimuste peale pööritatakse silmi, kui on näha, et ma ainult tähelepanu otsin. Ja kui mehed su küsimusi ignoreerivad ja arvavad, et sa oled loll blondiin, siis pole ilmselt asi niivõrd ka sinus, vaid juhmakas, kes ei oska normaalselt suhelda. Ja no tõesti, minna mehe juurde ja ta auto kohta küsimusi esitada... ma võtan hetke silmade pöörituseks... ta oleks seal ükskõik kelle surnuks võinud rääkida, kui sa talt tema lemmikasja kohta küsimusi pärid. Djeežas! 

Edasi räägib ta sellest, et vanuse lisandudes palk langeb. Hmm... no ma ei tea. Äkki sa teed midagi valesti siis? Või sa oled ise oma oskustes ja võimetes ebakindel ja ei julge ausat palka küsida? Sest mina saan praegu oma elu parimat palka ja ma näen, et see võib järgnevate aastate jooksul veel tõustagi. Ehk hakkan ma palgalangust pelgama vahetult enne pensionile jäämist, aga praegu olen ma enda panuses töömaastikul väga enesekindel ja tean oma väärtust. 

Ehk siis, minu meelest ei saa panna kõiki 40+ naisi samasse patta ja kõigi eest sõna võtta. Sest pigem tundub, et need asjad, millest autor kirjutab, on tema enda isiklikud kogemused ja kui jääb otsusekindlusest või tõsiseltvõetavusest puudu, siis ta paneb selle oma vanuse arvele, kuigi põhjust tuleks ehk mujalt otsida. See haakub ka selle teemaga, mille üle ma kuu tagasi vahutasin, kus kaagutati teemal, et 40+ ja lastega naised ei leia (head) partnerit. Pigem tundub mulle, et vanusega on hea kaaslase leidmine just tõenäolisem, sest tunned ennast, tead, mis on sulle oluline ja oskad inimeste valedest läbi näha ning ei talu mingit jampsi. Mu ema tegi kuuekümneselt abikaasat valides palju parema valiku, kui kahekümneselt. Kuigi valik oli noorena ilmselt suurem. Lihtsalt tol ajal olid tal kaaslast valides hoopis teised kriteeriumid ja enesehinnang madalam. 

Ning üldse, mul jäi arusaamatuks, et kellele ja mis eesmärgil see artikkel kirjutatud oli. Kas ta otsib kaastunnet või saatusekaaslasi ja naisi, kes kaasa kaagutavad, et jaa, meie ka. Või on ta nooremate peale kade? Või tahab ta hoiatada? Sest kuidagi jäi mulje, et inimene ise on kibestunud ja pettunud ning otsib siis sellele selgitust ja põhjust, aga enda sisse vaadata ei oska. Või siis kuulab ta liiga palju rumalate meeste jutte, kes väidavad, et vanemad naised on kasutud ja väärtusetud? See on tõsi ainult siis, kui sa ise seda usud, kullake. Ja kui sa otsid teistelt oma väärtuse kinnitust, siis on tõesti kurb, et sa nii kõrges vanuses enda seest seda leida pole osanud. 

Ning seda ka veel, et ma olen ka noorena vananeda kartnud. Just nende eelmainitud põhjuste tõttu. Kartnud, et mind ei võeta tõsiselt või mul pole kohta töömaastikul või keegi ei märka mind või et ma muutun nähtamatuks. Seda hirmu on toitnud teised inimesed. Ise seda kogenud pole. Igas vanuses on omad plussid ja miinused ja no päris ausalt, siis kui mul oleks valida, kas olla nelikümmend või kakskümmend, siis iga kell valin 40. Noorus on absoluutselt ülehinnatud omadus. Nii loll ja kärsitu ja ebakindel ja õnnetu ei ole ma elus olnud, kui kahekümnendates. Mul võis olla ilus sale keha ja sile nahk, aga ega ma sellest rõõmu ikka tunda ei osanud. Peitsin seda igal võimalusel, kartsin suud lahti teha ja rumalana paista, kujutasin endale ette, et olen väärtusetu, vihkasin kirglikult oma nägu, oma keha, oma eluvalikuid, oma mõtteid, oma päritolu, oma harimatust, kõike, kõike, kõike. Ma ei olnud absoluutselt mitte millegagi rahul. Ma nägin vigu ja puudujääke kõiges. Nüüd ma ärkan hommikul üles ja olen õnnelik. Ma käin duši all ja keedan endale head kohvi, ma panen ennast riidesse ja enne seda ma libistan käe üle oma keha, seda tänades, et ta mind nii ilusti teeninud on kõik need aastad, et ta on mulle kinkinud ilusad terved lapsed, et ta on mulle kinkinud kauneid orgasme ja näeb kõige selle juures veel niivõrd pandav välja, et mu kahekümneaastane armuke sellest erootilisi unenägusid näeb, ma meigin end ja mõtlen, et mu nahk särab ja kortsud on olemas, aga need ei häiri mind, need annavad mulle karakteri ja need muudavad mind soojaks ja ligipääsetavaks, ma kammin oma juukseid ja imetlen seda, kui paksud ja pikad need on, värvin oma kulme ja ripsmeid ja olen õnnelik selle üle, et ma pole neid rikkunud kleepides neile võltskarvu või pidanud neid keemiliselt värvima, ma lahkun oma ilusast kodust ja istun oma unistuste autosse, ma sõidan tööle, kus ma saan oma jälgijatele kirjutada pika blogipostituse selle kohta, et elu ei lõppe neljakümneselt vaid selles on nii palju ilu ja rõõmu, kui sa ei kuula rumalaid jutte ja oled tänulik selle eest, mis sul on, mitte ei igatse taga midagi, mida sul pole kunagi olnudki.