Vihapostitus

Mu lemmikud on vihapostitused. Olenemata sellest, kas ma ise kirjutan neid või on need kellegi teise kirjutatud. Lihtsalt nendes postitustes on mingi teine energia, toores, primaarne, sütitav. Ja ma ei tea kuidas teile, aga mulle tundub, et need on ka jube naljakad, sest sa saad ju enamasti aru, et autor puhiseb täiesti mõttetu pisiasja pärast, aga see, kuidas see väljendub on humoorikas. See on hoopis teine asi, kui mingi pikalt vinduv ja krooniline vingupostitus, kus käib üks lõputu hala, mis ei vii ei edasi ega tagasi. 

Viimasel ajal tundub mulle, et asju, mille pärast vihastada, on rohkem kui tavaliselt ja seega on ka postitusi kergem kirjutada. Kuumus ei sobi mulle. Kui ma Lähis-Idas elaks, siis ma ka sõdiks seal naabritega hommikust õhtuni ja oleks plahvatusohtlik. Ilmselt mängivad ka hormoonid oma rolli. Ja võibolla olen lisaks kõigele lihtsalt väsinud vaikselt naeratamast ja tahan ka rinnahoidjaid põletada ja naiste õiguste eest seista või midagi. Küllap põhjuse leiab alati.

Nädalavahetus algas muidugi toredalt. Käisin trennis ja viisin taara ära, sain poest vahukoort ja lilli. Muide lillepoes tekkis mul ka juba konflikt. Kuna mul oli lilli vaja foto jaoks, siis oli mul selge visioon, milliseid roose ma tahan, aga neil olid kõik roosid sellised pruunide õitega ja ma tean, et see jääb pildil veel koledam, kui päriselus. Müüjad püüdsid mind veenda, et see on esimene õis ja see pole pruun vaid roheline ja selle saab ära võtta ja nii edasi. Noh, viimane kord, kui ma seda juttu uskuma jäin, siis mul pooled roosid olid koju jõudes tund aega hiljem juba longus ja närbunud. Kuna ma viimane aasta olen regulaarselt lilli koju ostnud, siis ma leian, et mul on tekkinud ka teatud kompetents märgata, kas õis on värske või pigem mitte. Igatahes ei lasknud ma endale mingit juttu pähe määrida ja valisin lõpuks teised roosid, mida ma pildil kasutada ei saanud, aga mis vaasis on mul väga ilusad. Neiud olid nii vihased mu peale, et ei andnud kaasa isegi seda väetist, mida tavaliselt alati lõikelilledega antakse, mis peaks ka nende eluiga vaasis pikendama. Aga kuna ma lilli ostan sageli, siis oli mul endal juba varu sahtlis olemas. Jah, tänan küsimast, tundsin küll ennast Karenina. Aga teisest küljest, teate, lilled ei ole odavad, eks, ja selles mõttes, et kui ma juba kulutan kakskümmend eurot neile, siis ma soovin, et need mul tiba kauem kui tund aega vaasis vastu peaks. 

Kodus pesin pesu, sest ilm oli hea ja sain voodipesu õues kuivatada. Tegin šokolaadikooki. Seekord proovisin banaani asemel kirsse lisada, sest mulle tundus, et tume šokolaad ja kirsid on suurepärane kooslus. Lapsed kiitsid heaks, ütlesid et mõnusalt mahlane oli ja tee teinekord veel kirssidega. 

Pildistasin ja filmisin ning loomulikult vihastasin meie kliima peale, sest ma saan aru sellest, kui meil veebruaris ei ole normaalset päevavalgust, aga mis õigustus on sellel, et juulikuus, kell kolm päeval on nii pime, et ma ei saa pilte teha normaalselt? Ilmselt ma reageerisin natuke üle, sest pärast vaatasin, et tegelikult jäid täiesti okeid pildid. 

Pärast seda ma vihastasin muidugi blogi kommentaari peale. Selles ei ole ka midagi uut. See on üks lugeja, kes mu blogi tegelikult ei loe, aga ta regulaarselt, nii kord kolme aasta jooksul, eksib ära, loeb diagonaalis ühe postituse läbi ja siis kukub mind õpetama, kuidas ma oma elu valesti elan. Tema õnn, et ma telefonis ei pääse ise oma blogi kommenteerima ja nädalavahetusel ma arvutis ei käi. Lugesin tema kommentaari selle kohta, kuidas ta mind pannkooke praadima õpetas ja käsitsi nõusid pesema ja mõtlesin, et mis kuradi flex see selline on inimestel, et seletada, kuidas käsitsi nõude pesemine on parem, kui masinaga? Hea meelega oleks tahtnud küsida, et kas ta riideid ka peseb käsitsi, sest samad põhjendused, mida ta mulle tõi nõudepesu kohta, pädeks ka riiete puhul. Ja miks on alati nii, et inimesed, kes jumaldavad käsitsi nõusid pesta on samad inimesed, kes mind korrale kutsuvad, et ma liiga tihti aknaid pesen ja regulaarselt pesu triigin? Selles mõttes, et võibolla tõesti ei oleks mul ka aega ega viitsimist aknaid pesta ega pesu triikida, kui ma päevas mitu tundi nõusid peseks. 

Loomulikult ma istusin siis maha ja vaatasin enda sisse. Et miks mind selline kommentaar vihastas. Kas oli asi selles, et ma küsin postituses, mida inimesed kodus teevad ja saan selle peale detailse juhendi, kuidas pannkooke küpsetada ja nõusid pesta, mis iseenesest oleks ju ka vastus küsimusele. Kui ma pannkooke ei küpseta ja masin peseb nõusid, siis loomulikult mul pole selle loogika kohaselt kodus essugi teha. Jumala eest, kui sa tahad oma laupäevad köögis veeta, siis kes olen mina, et sind takistada. Aga miks see mind häiris? Kas ma lugesin sellest kommentaarist välja üleolekut ja kriitikat, et mis kuradi mongol ma olen, kui ma isegi pannkooke ei suvatse küpsetada ja nõusid käsitsi pesta? Kõik teised normaalsed inimesed ju seda teevad, kuidas ma julgen mitte teha! Ma ei leidnudki vastust enda seest. Ainult veel rohkem ärritust ja pahameelt. Õnneks see lugeja nüüd unustas juba mu ära ja elab koos oma pannkookide ja nuustikuga õnnelikult edasi, kuni keegi teda jälle minu blogisse juhatab. Tehke mulle teene, ärge juhatage. Mul piisavalt nende keskealiste targutavate meestega irl tegemist, et ma blogis ei viitsi. 

Võibolla polegi ma üldse vihane. Võibolla on see emotsioon, mida ma siin vägivaldselt "vihaks" nimetan hoopis kirglikkus. Ma suhtun kirega oma postitustesse ja kirglikult ei salli, kui keegi mind elama õpetab. Nii oleks ju palju parem, eks. Sest kellele siis kirg ei meeldi? Ja ikka suur vahe, kas sa näiteks suure kirega juhid autot või suure vihaga. Või kirega kirjutad postitusi. Ja kirega vastad kommentaaridele. Onju. Ma arvan, et ma olen lihtsalt väga kirglik inimene, mitte vihane. Jah, see sobib paremini. 

See soov, see millest ma esmaspäeval kirjutasin, soov olla nähtamatu, see pole kadunud. See on hoopis kasvanud. Ma olen nii peidus, kui olla saab. Väldin igasugust suhtlust iga hinna eest. Isegi sotsiaalmeedias olen nii vaikne, et osad juba uurivad, et kas ma ikka veel elus olen. Mis on iseenesest armas. Järelikult ikkagi vist pole seda ohtu, et kass mu nägu sööma hakkab, kui ma peaks maha koolema. Sõbrannad ja armukesed jõuavad enne mu kassi käest ära päästa, kui asi hulluks läheb.