50 halli varjundit

Ilmselt sellest raamatust ei ole mingit mõtet üldse arvustust kirjutada. Päris ausalt ütlen, et ma pole veel ühtegi positiivset kuulunud nagunii. Mitte, et ma oleks otsinud. Filmid on mul kõik küll ammu vaadatud. Vist isegi kaks korda. Esimene kord vaatasin, sest tahtsin teada, mis see suur kära selle ümber on ja no kas tõesti on siis nii halb, kui kõik väitsid. Teine kord vaatasin siis, kui hakkasin ise BDSMi vastu huvi tundma, et näha, kas mu arvamus muutub. Etteruttavalt võin öelda, et ei muutunud. 

Ehk kui ma raamatut lugema hakkasin, siis ei olnud mul mingeid ootusi selle osas. Ei lootnud, et nüüd saab mu maailm upakile pööratud ja ma vaimustusest minestan. Selles osas ma ütlen, et film on väga sama vaibiga, kui raamat. Nii nagu ma filmis muudkui ootasin, et miski juhtuma hakkaks või dialoog kuidagi elavneks või ma.. khm... midagi tundma hakkaks, siis raamatus oli täpselt sama.

Mis on naljakas, sest raamat on kirjutatud päevikuvormis ja iga päeva kohta on sissekanne ning peatükid on pikad ja justkui juhtub asju. Aga ma ei tea, see kirjeldus oli nii spetsiifiline ja lakooniline, nagu loeks ilmateadet, elevust või põnevust või kaasaelamist ei tekkinud kordki. Hea magus uni tuli peale. Kogu. Aeg. 

Aga eks ma mõtlesin ikka ka selle asja peale. Esiteks ma mõtlesin, et kui me korraks lähtuks eeldusest, et see kõik toimuks päriselt, siis see oleks igati julma ja nartsissistliku suhte õpikunäide. Ligi kuussada lehekülge võtab kokku selle, mis juhtub kuu aja jooksul. Kuu ajaga tegelased tutvuvad, mees hakkab naist jälitama, selgitab välja, kus ta töötab ja elab, läheb teda töö juurde tülitama, leiab ta üles baarist, kuhu ta on läinud sõpradega kooli lõpetamist tähistama, veab ta sõprade juurest minema oma korterisse, pommitab teda hommikust õhtuni sõnumitega ja saab pahaseks, kui naine kümne minuti jooksul ei vasta, kui naine ütleb talle, et ta ei soovi teda rohkem näha, siis ta läheb tema koju, tungib korterisse, joodab naise täis ja kasutab teda ära, kui naine ütleb, et asjad liiguvad tema jaoks liiga kiiresti ja ta soovib minna teise osariiki asjade üle rahulikult järele mõtlema, siis sõidab mees järgmisel päeval kohale, et temaga koos aega veeta. Ja nii edasi. Loomulikult, kuna mees on edukas, kena ja rikas, siis see on kõik justkui ükskõik, et ta nii jultunult naise seatud piiridest üle astub ja naist igati enda kontrolli alla tahab võtta. 

Ja ma saan aru, et see on vale asi, mida selle raamatu juures kommenteerida. Aga tegelikult ei peaks sellist käitumist romantiseerima, vaid selle eest hoiatama.

Kui nüüd see osa kõrvale jätta, siis ka kogu domineerimise ja allumise osa on ka ilmselgelt kirjutanud inimene, kes ise ei ole BDSM maailmaga kokku puutunud ja seda vaid pinnapealselt eemalt piilunud. Millest on tegelikult jube kahju, sest see jätab kogu sellest maailmast väga väärastunud ja groteskse mulje. Ma ei hakka siin ise väitma, et ma seda teemat jagan, sest minu jaoks on see ka vaid viimase kahe aasta teema ja ma olen ka pigem vähe sellega kokku puutunud, aga minu jaoks oli see, mida ma ise kogenud ja lugenud olen võrreldes raamatus kirjeldatuga, väga erineva mulje. Ja seda, et kirjeldatud seks oli kõige igavam ja vaimuvaesem akt, mida ma ühestki raamatust kunagi lugenud olen, ei hakka ma mainimagi. Jäi selline mulje, et kõige vaniljem vanilje on korra üht natuke karmimat pornolõiku näinud ja sellest siis kogu raamatu jaoks ainest saanud. Sest minategelasel seisis riist iga asja peale ja kogu aeg. Mul oli lausa kahju mehest, kuidas peaks tööd saama teha, istuda ja astuda, kui sul püksis pidevalt punnitab. Ja loomulikul oli naistegelane kogu aeg kuum ja märg ning igas asendis ja olukorras valmis meest rahuldama. Aa, ja kui te ei teadnud, siis see naistegelane oli loomulikult enne mehega tutvumist süütu, aga kohe oskas tal imeliselt suhu võtta, sai aru, kuidas puusi tõsta ja mis tempos peaks enda kanni mehe riista vastu hõõruma. Ning mõistagi sai ta kogu aeg orgasme, kui mees ennast tema sisse rammis. Ja see mees rammis kogu aeg. 

Nagu, ei, ma ei tea ju, mul vähe kogemusi ja inimesed erinevad. Ilmselt siis need miljonid naised, kes seda triloogiat armastavad, neil just nii ongi. Mis ma oskan öelda, kade olen. Ma sellise rammimise peale kuivan üldse kõrbeks kätte ja orgasmist võime me mõlemad sel puhul ainult und näha. 

Kui rääkida domineerimise, allumise, alandamise, sidumise, piinamise maailmast, siis ma saan aru, miks see tundub hirmus ja miks see on lummav. See on ääretult nüansirohke ja teraapiline. Minu jaoks on kõige parem osa sellest see usaldus, mis sul kaaslasega tekib. Või noh, usaldus peab olema enne, muidu sa lihtsalt ei saa ennast vabaks lasta ja nautida. Seda saaks ehk võrrelda lapsepõlvega, kui sa olid täielikult kellegi teise meelevallas ja sa pidid usaldama, et ta tegutseb sinu parimaid huve silmas pidades. See loob sideme, mille sarnast sul niisama inimesega voodisse minnes ei teki. Ja see on haruldane. See ravib sind kohtadest, kust sa ei teadnudki, et sa ravi vajad. 

Kuna raamat sellest osast midagi ei rääkinud, siis tundsin, et mind on petetud ja parim selle maailma juures on välja jäetud.