Nii tore oli lugeda seda, kuidas inimesed erinevatesse asjadesse suhtuvad ja kuidas asju näevad. Alates nõudepesust kuni koduriieteni välja. Üks õhtu istusin teleka ees, sest sari, mida olin mitu kuud vaadanud sai läbi ning otsisin uut vaatamist. Päris mitu sarja oli, mida ma polnud algusest lõpuni vaadanud. Näiteks "Mad men". Tean, et olen seda püüdnud vaadata, aga see lihtsalt ei meeldi mulle. Sama oli "Breaking badiga", kõik hullult kiidavad, mitmed on lausa mitu korda vaadanud ja suures vaimustuses ja mul on lihtsalt meh.
Sellest lähtudes mõtlesin, et kui palju on selliseid asju, mis justkui üldsusele peale lähevad ja kõik jubedalt kiidavad ja siis sina istud seal, vaatad kõrvalt ja oled nagu, eem whatever floats your boat, I guess. Samas, kui nemad vaatavad sind nagu, vaene vanemateta laps, okkaline saab olema sinu tee püha tõe juurde. Sest mina vaatan näiteks inimesi, kes ütlevad jõusaali kohta fuih, sellise pilguga. Ja mu poeg vaatab mind sellise pilguga, kui ma ütlen, et raskemetallimuusika võiks minu poolest olemata olla.
Sest maailm oleks ikka päris hull, kui kõik oleks ühe vitsaga löödud. Kui kõigil oleks samad kiiksud ja eelistused. Kui kõigile meeldiks samad asjad ja samad asjad tekitaks õõva. Ja nagu, millest mul kirjutada oleks? Ja millest teil lugeda? Sest ka blogimine on selline huvitav asi. On inimesi kes ütlevad, et milleks on vaja kõigest kirjutada ja teistele lugeda anda. Ja siis on need, kes ütlevad, et nii tore, et keegi kirjutab, ise küll ei suudaks, aga teisi lugeda on mõnus. Ja siis on need, kes ise ka kirjutavad. Ja veel neid, kes ise kirjutavad, aga teisi ei loe. Ja mõned loevad ja kritiseerivad, aga lugemata jätta ei taipa. Ja siis on need, kes loevad ja kiidavad, kuigi omaette, mitte avalikult. On neid, kes teevad nägu, et ei loe, samas on ise iga asjaga hästi kursis. On neid, kes pööritavad silmi ja ütlevad, et nemad seda rämpsu ei loe, ainult väärt kirjandust. Ja siis on neid, kes ütlevad, et ma ei suudaks kunagi olla kellegagi, kes kõigist elusündmustest lugusid kirjutab. Ja siis on neid, kes ütlevad, et mul vahet pole, peaasi, et minust ei kirjuta. Ning on veel need, kes ütlevad, et kirjuta muidugi minust, ma veel toodan sulle materjali juurde ja aitan pilte teha.
See on ka naljakas, kuidas inimesed suhtuvad erinevustesse. Mõni läheb närvi. Nagu, mis mõttes, kuidas sa selline puupea oled ja aru ei saa! Teised on nagu, you do you. Mõni tahab ainult endasugustega suhelda. Teised tahavad erinevusi tundma õppida ja mõista.
Isiklikult mulle meeldib, et inimesed on erinevad. Ja mul on väga raske suhelda inimestega, kes on oma isiklikku õigust täis ja nende meelest on asjad kas õiged või valed, mustad või valged, pooltoone ei salli ja eripärasid ei aktsepteeri. Eks neilgi on oma koht ühiskonnas, aga oma lähikonnast püüan need inimesed eemal hoida. Ma saan aru, et kui sa oled politseinik, siis sa ei saa olla mõistev ja paindlik. Reeglid on reeglid ja need kehtivad kõigile, aga mulle ei meeldi olla jäik ja sallimatu. Kuigi ma kindlasti teatud aspektides kindlasti olen.
Isiklikult leian veel, et teisi kõrval vaadates on üsna ootuspärane ja inimlik neid kritiseerida ja hukka mõista. Me kõik teeme seda. Me tahame ju enda silmis olla paremad. Ja kui keegi käitub viisil, mis meie jaoks on vastuvõetamatu, siis tunneme loomulikult enda üle uhkust, et olgu ma milline olen, vähemalt ei ole ma selline. Mis iganes see selline siis parasjagu on - anaalne puhtusefriik või räpakas troll. Tasub vaid meeles hoida, et nii nagu me vaatame teistele ülevalt alla, nii vaadatakse ka meid. Ja kui sa praegu lugesid ja mõtlesid, et tead, mina küll kedagi ei kritiseeri ja hukka ei mõista, siis just sellega sa kritiseerisid ja mõistsid hukka neid, kes seda teevad.
Ja tegelikult on ju jube lahe, et meil kõigil on ruumi koos eksisteerida.
Ma ei mõista hukka.
VastaKustutaPäriselt ka.
Mul tuleb hoopis: "Mul on ka õigus inimene olla, mul ka õigus tunda, nagu ma tunnen, arvata, nagu ma arvan, ma olen ka inimene!"-meeleheide. Ehk mitte tunne, et teistsugused ei ole päris inimesed, vaid tunne, et mina peaksin teiste meelest teistsugune olema, ma olen valesti.
Ja siis ma käratsen. Sest ma meeldin endale, nagu olen, ja ma ei jaksa olla teistsugune.
Tegelikult ei saa ka politsei olla jäigalt sallimatu, sest... alati võivad olla põhjused
VastaKustutamahakukkunud ja mõmisev isik ei pruugi olla joodik, tal võib olla insult
ja isegi kui on joodik, ei välista see terviseriket
poest leiba varastanud laps võib olla näljas (enamasti ongi)
kontrollimatult vappuv inimene ei tule sulle kallale, tal on haigushoog
jne.
Jah, kui keegi politseiniku poole relvaga jookseb, siis ta peab reageerima vastavalt väljaõppele, aga... ka see ei ole alati sisuliselt põhjendatud, mille kohta on ka kurbi näiteid.
Aga kui nüüd rääkida sellest, miks keegi blogi peab või kas üldse, siis kas see ei saanud selgeks vaieldud juba aastal 2008 või umbes nii? Et pidagu kes tahab ja kuidas tahab ja blogis on blogiomaniku tingimused. Okei - kui sa siin kirjeldaksid samasuguse kirega, kuidas sa näiteks kell viis hommikul prügiauto juhti plaanid mõrvata ja selleks juba vahendid valmis paned, Volvo multitooli või nii, siis ilmselt... ilmselt tuleks sekkuda. Aga muidu. Nah.
Mina olen tolerantne inimene, isegi liiga tolerantne. Minu maailmas on nii, et kui teovõimelised täiskasvanud teevad vastastikusel kokkuleppel asju ning tegude käigus lapsi ja loomi ei kahjustata siis tehtagu (nii laias plaanis). Ehk siis ei lase end häirida asjadel, mis otseselt minu elukvaliteeti ei mõjuta. Aga sellesama tolerantsuse tõttu olen elus ka jamadesse sattunud. Üks terapeut kord selgitas miks. Et siis nimelt inimene, kes isiksusehäire või muu analoogne teema arvab, et kui ma tolereerin erinevusi siis seetõttu olen ka pehmo ja "suss" ning mind saab vabalt oma tahtmistele allutada. Ainus jama selles, et ma kulgen elus oma veendumuste ja väärtuste järgi ning manupulatsoonidele ei allu. Ja seega hakkas päris karm manipuleerimine allutada üritamine....
VastaKustuta