Huvitav, mõtlesin ma, kui seda pealkirja nägin. Päris halb tunne, eks, kui avalikult häbiposti pannakse friikartulite söömise eest. Selles mõttes, et mulle friikartulid väga meeldivad ja ma ei tuleks selle pealegi, et kedagi nende söömise eest hukka mõista. Või üldse mingi toidu söömise. Söömine on püha ja see ei ole kellegi kritiseerida. Selles mõttes ma saan aru küll, et ajab närvi mustaks. Võibolla isegi pisar kipub silma. Ja tuleb lausa masendus peale.
Huvitav, kuidas mõni inimene iga kord, kui teda kritiseeritakse selle kaardi lauale lajatab. Võimalik, et isegi kolmanda raamatu jaoks ainest saab.
Huvitav, kas ta neile ka otse kirjutas ja seletas, kuidas tal on raske lapsepõlv ja depressioon ja nad seetõttu selle postituse maha võtsid, sest me keegi ju ei taha olla need, kelle pärast keegi veene lõikama asub?
Loomulikult ei ole see, kui keegi on avaliku elu tegelane või suunamudija, mingi õigustus sellele, et tema üle võiks pahatahtlikult kohut mõista. Olgu selleks siis friikartulite söömine või puljongikuubikute utiliseerimine.
Ainult negatiivsete raamatuarvustuste eest võib avalikult inimesi hukka mõista ja häbiposti pista. True story.
Mina? Ei, absoluutselt mitte! Mkm, ma ei ole erapooletu ega subjektiivne. Kas keegi päriselt kujutab endale ette, et ma suudaks olla või?
Millest jutt?
VastaKustutaJutt ühest suunamudijast, kes hiljuti sai kriitikat selle kohta, et sõi friikartuleid ja viinereid. Nüüd annab ta intervjuusid selle kohta, kuidas tema vaimsele tervisele see kriitika mõjus. Mulle jäi see teema ette, kuna mõned aastad tagasi lugesin tema "elulooraamatut" ja leidsin, et see ei saada välja õiget sõnumit. Selle kriitika peale võttis neiu minuga ühendust ja nõudis aru, kuidas ma nii hoolimatu ja julm olen, kuna olen ju ometi ka ema ja kas ma üldse arvestan sellega, et tal on depressioon. Mitu päeva saatis pikki tekste mulle seletades oma seisukohta ja imestades, et kuidas ma nii põikpäine olen. Selle sama teema tõi ta ka oma teise raamatusse, kus ta mulle lausa terve peatüki pühendas seda teemat lahates.
KustutaEhk inimesele meeldib midagi teha ja kui ta selle eest saab kriitikat, siis ta hakkab kohe oma depressioonist rääkima.
Ma ei tea sellest konkreetsest suunamudijast mitte kui midagi, aga ma olen mõelnud, et äkki ei tasuks olla avaliku elu tegelane, kui kriitika suhtes NII õhuke nahk on. Just sayin'. Kuigi ma nüüd tahaks ta raamatuid isegi lugeda, põnev hakkas :D
Kustuta