Kuidas teil läheb?

Vahel mul tulevad hullud mõtted, teate. Sellised, kus ma mõtlen, et ma äkki peaks mingit sisukamat teksti genereerima, mitte kogu aeg endast rääkima ja ennast kiitma. Aga tavaliselt see läheb mööda enne, kui ma päriselt jõuan midagi tegema hakata. Rääkimata sellest, et mul on paar valusat kogemust ka paunas, mis mind alandlikuks teevad. Inimestele meeldib, kui ma olen imekaunis katastroof. Mulle ka meeldib. 

Ja mulle meeldib, kui inimesed kirjutavad sellest, kuidas neil läheb. Selles mõttes, et reisikirjeldused ja raamatuarvustused on ka toredad ja nii, aga ma tahan teada muud. Igapäeva elu. Väikseid kordaminekuid ja apse, tujusid ja tundeid. Sellepärast mulle meeldib Karini blogi. Kui ta kirjutab pirnide riisumisest, näiteks. Ma võiks iga päev ta blogist pirnide riisumise kohta lugeda, aga ta kade, eriti ei taha pirnidest kirjutada. 

Maarja blogi meeldib ka sellepärast. Et ta kirjutab päris elust. Tavalised väiksed asjad ja suured emotsioonid selle taustal. Ja siis vastupidi, suured kordaminekud ja traagilised läbikukkumised, ning tagasihoidlikud tundesähvatused selle kõrval. Ei, tegelikult mulle ei meenu Maarja traagilisi läbikukkumisi, lihtsalt ilukirjanduslikust vaatevinklist kõlas see nii ilusti ja dramaatiliselt minu meelest ja ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ning leidsin, et see asi peab siin kõige muu hämara ja ähmase taustal majakana särama. 

Sellepärast ma küsingi teilt, et kuidas teil läheb. 

Minul endal on praegu sama hea soe pehme mull, mis mul oli mais. Võibolla on see vanusest, et ma hindan rahu, harmooniat ja tasakaalu rohkem, kui kirge, eufooriat ja draamat. Minu rahu on tingitud suuresti sellest, et ma olen füüsiliselt täiesti katki. Ma ei jaksagi heleda leegiga põleda. Ja ma ei taha. Vahelduseks on selline pehmus ja kiretus nii meeldiv ning turgutav. Eks meie kehad ju ongi targemad, kui me ise. Ma siin pool suve jaurasin, kuidas mu keha on stressis, kaal tõuseb, pidevalt põletikuline tunne sees ja kuigi väliselt tegin kõik nii nagu peab, siis tulemust null. Ehk oligi see emotsionaalne koorem suvel liialt ahistav, et hakkas tervisele ning kui see sai läbi, siis tuli rahu tagasi. Ega ma kunagi teada ei saa, ainult teoretiseerin siin. 

Vanemal pojal on paari päeva pärast notariaeg ja kui eriti hästi läheb, siis kolib järgmine nädal juba välja. Mul on selline tunne, et ma olen seda kauem oodanud, kui tema. Ta ise väga ei kiirusta. Arvestas, et alles oktoobri keskel kolib, aga mina rõõmustan. Eile istusin magamistoas ja planeerisin järgmiste kuude kulusid, et saaks magamistoas enne jõule tapeedi vahetada. Teie mõtted olid ka head, aga näiteks fototapeet mulle üldse ei meeldi, ma pole veel ühtegi ilusat näinud. Lisaks, ma tahan, et magamistuba oleks võrdlemisi neutraalne. Mul on seal üks maal, millest ma ei loobu ja rohkem elevust ma ei taha. Värvitud sein oleks veel mõeldav, aga kuna ma tahan, et magamistuba sobiks ülejäänud korteriga ja oleks veidi, hmm, kuidas seda öelda, naiselik ja peen, siis värv on minu jaoks liiga kõle ja külm, toonist sõltumata. Idee, et teha üks sein nö aktsendiseinaks ja teised jätta neutraalsed, on mul juba praegugi ja ilmselt jääb ka tulevikus. Aga jah, tundub, et hakkan blogis kõvasti vinguma selle üle, kui raske on tapeeti seinalt maha saada, kui nõme on seinu krohvida, kui keeruline on tapeeti sirgeks ajada ja kui absurdne on liiste paigaldada. Õnneks on mul lagi magamistoas väga ilus ja hästi tehtud, sirge ja korralik. Küllap saab seinad ka kuidagimoodi viisakaks. 

Hommikul sõitsin tööle ja mõtlesin, kui väga ma oma autot armastan. Nagu kohe päriselt. Ta on nii ilus ja nii mugav. Ma muidugi unistasin uuest ja heast autost, aga Vilma on mu unistused ületanud. Saan aru, et suur osa inimesi ei suhtu oma autosse nii suure kirega ja neil on imelik seda juttu lugeda. Nagu, auto on tarbeese, eks. Oluline, et hommikul stardiks ja viiks muretult sihtkohta. Ja siis olen mina, mingi veidrik, kes paneb oma autodele nimesid ja määrab sugusid ning räägib nendega nagu elava olendiga. Ja see on naljakas, et kui ma niimoodi räägin, siis osad kujutavad ette, et ma autodest midagi jagan. Ei. Ma ei hakka teesklemagi. Aga oma autoga tahan olla kursis. See on umbes nagu seksiga. Ma armastan seksi, eks, aga mitte igaühega, ainult oma partneriga ja ma valin partnerit, kellega mul on hea seks. Oskaks ma muid omadusi sama hoolikalt valida, võiks elu lill olla. 

Elu ongi lill. Mul on täna kõik ja palju rohkemgi, kui ma kunagi loota ja unistada julgesin. Jah, ma tean, tagasihoidlikud unistused. Ei ole unistanud üksarvikuga vikerkaare peal kapata või teiste inimeste mõtteid lugeda. Ma olen unistanud turvalisusest, rahust ja harmooniast. 

Üks päev mõtlesin ma sellest, et kuidas ma muutunud olen. Kui blogi ei peaks, siis võibolla ei saaks arugi. Aga näiteks pärast lahutust oli mul kinnisidee, et ma ei taha ühelegi mehele koormaks olla ja käisin peale, et saaks igal pool maksta, et mehed ei tunneks, et ma neid ära kasutan. Tundsin, et see on mingi auasi, et ma ei vaja kellegi abi ja ise saan kõigega hakkama. Huvitav, et ma ise ei saanud arugi sellest, kuidas see oli vastuolus sellega, et ma samal ajal tahtsin olla hästi pehme ja naiselik. Ja ümberõppimine on olnud raske ning valus protsess. Esimene samm oli oma käitumise märkamine. See, et minu esimene reaktsioon, kui keegi pakub abi, on keeldumine ja "ma saan ise hakkama". Mõnel juhul lausa vihastamine, et pead mind nii saamatuks või. Ja siis sellest lahti laskmine ning enda aitamise lubamine. Ma arvan, et mu lapsed on mulle seda kõige rohkem õpetanud. Kuna ma tahan, et nad oma tulevaste naiste eest hoolt kannaks, siis olen ma teadlikult neid suunanud aktiivset rolli võtma. Mängingi abitut, kui poest tulen ja lasen neil kotid autost sisse tuua ja asjad lahti pakkida. Lapsed on selle ilusti ära õppinud, mul endal on raskem olnud. Aga mitte lootusetu. 

Teine päev tuli mul korraga suur hirm enda surma ees. Ei, mitte suremise, aga selle ees, et mis jääb must järele. Ma siin kahe matusekorraldajaga juba konsulteerisin ja nad andsid paar head mõtet, et kuidas teha nii, et minek oleks lähedastele kõige valutum ja noh, parema sõna puudumisel, meeldivam. Aga ma mõtlesin hoopis sellest, et kes mu matustele tuleb. Kes üldse teab, et on vaja tulla. Sest, lapsed, nemad nagunii, võibolla nad mõne sugulase ka kutsuvad, aga kedagi teist mul polegi ju. Sõbranna või paar, aga kuidas nemad teaks. Kas mu lapsed oskaks neile teada anda? Või mis saaks mu sotsiaalmeediast. Kas sinna peaks keegi kirjutama, et selline lugu? Või see jääb lihtsalt sinna kummitusena rippuma? Jube tüütu ja ebamugav, ma ütlen. Miks ei võiks siit ilmast lahkumine paremini organiseeritud olla. Nagu, hea küll, oma sündimise osas ma ei saanud sõna võtta, aga surma puhul ju saaks. Paneks mingi kuupäeva paika, tuleks kohale, teeks ära. Samas, ma annan endale täielikult aru, et praegu, terve ja võrdlemisi noore inimesena, on seda juttu väga lihtne rääkida, sest surm tundub abstraktse ja kauge kontseptsioonina, aga kui ma päriselt juba vana ja tülikas olen, siis ei pruugi ma elust lahkumisse nii stoiliselt suhtuda. Ja veel see, et mis saab mu nodist. Kui ma saaks ise aja paika panna, siis teeks suurpuhastuse, annetaks raamatud raamatukokku, riided viiks uuskasutuskeskusesse, fotod ja päevikud ahju. Minule on need asjad armsad, aga ma ei eelda, et mu lapsed neid tahaks. Samas, mõtle, kui tore oleks teha selline meeldiv õhtusöök ja siis küsiks, et kas tahad seda raamatud ja seda pilti või vaasi ja siis igaüks võtaks midagi, mida tahab ning ülejäänuga siis tegeleb eelmainitud meetodil. Aga jah, igasuguseid küsimusi tekkis. Pojaga ka rääkisime ja tema soovitas testament teha. Noh, kah idee, kuigi asi pole niivõrd selles, et ma tahan mingit kindlat visiooni matustel teostada, pigem tahaks asju ära otsustada ja ette organiseerida, et mu lastel oleks lihtne, mugav ja soodne mind mulla alla panna. Veel pakkus, et ma võiks oma keha teadusele annetada. Kas keegi teab, kas sel juhul on üldse mingid matused või kuidas see siis käib. Lükatakse kuhugi nimetusse auku ja lähedastele jääb mingi sümboolne koht, kuhu mälestama tulla. Keegi üldse tahaks mu matustele tulla? On see vajalik. Kui ma ütlen "matustele", siis ma loomulikult mõtlen peiedele ja ärasaatmisele, mitte reaalselt kuhugi kalmistule tuule ja vihma kätte külmetama. Teades mind, suren ma raudselt kõige ebamugavamal ja tülikamal aastaajal. Eeldades, et ma ise ei saa otsustada. 

Ma ei tea, kuidas see jutt nüüd äkki siia jõudis. Aga noh, sellised mõtted mu peas tekivad ja siis ma hea meelega pigem loeks, kuidas teil läheb. Sest minu kohta te teate juba niigi liiga palju.