Mälestuste rajal

Üks mu piinlikkest hobidest on oma vanu päevikuid lugeda. Vahel teeb see mind kuidagi õnnelikuks, aga väga palju on seda, kus ma tunnen, nagu loeks kellegi võõra mõtteid, sest ma absoluutselt ei seosta end selle inimesega, kes ma olin siis. 

Hetkel loen aastate 2015-2016 sissekandeid. Muigama paneb, kui resoluutne ja dramaatiline ma olin. Küllap olen praegugi, kuigi tahaks loota, et mitte päris samal tasemel. 

2015 alguses töötasin ma ühe inglase isikliku assistendina. See tähendas, et ma tegin kõike, mis tal pähe tuli. Alates tema pulmade korraldamisest kuni lapsehoidmiseni välja. Ma elasin üürikorteris, olin silmini armunud mehesse, kes mind solvas ja minuga ääretult inetult ümber käis, aga mina ennast veensin, et meil on suur sajandiarmastus omavahel. Mul oli üks sõbranna, kes mind pidevalt alandas, aga ma ikka jätkuvalt pidasin teda oma parimaks sõbrannaks. Minuga samas trepikojas elas üks vene mees, kes sõitis halli Volvoga ja kellel oli kombeks igal hommikul mulle auto esituledega vilgutada, kuni ma köögis kohvi keetsin ja see oli minu meelest maailma kõige armsam asi, kuni see mees võttis kätte ja leidis endale pruudi ning meie majast ära kolis. Mina siis dramaatiliselt kirjutasin oma päevikusse, et ma ei leia enam kedagi, kellele hommikuti lehvitada ja kes mu niimoodi naeratama paneb. Töö pärast olin ma pidevalt endast väljas, sest see inglane oli väga keeruline inimene, kes alandas mind ja rääkis sellest, kui mõttetu ja saamatu ma olen ning ma tulin igal õhtul koju ja suurest masendusest jõin ning nutsin, sest ma arvasin, et ma polegi paremat väärt. 

Ja siis käis mingi klõps ära. Ma otsustasin, et mulle aitab ja parem on olla töötu, kui seda paska igapäevaselt taluda. Nädal aega veel käisin, sest see mees oli mull raha võlgu, püüdsin nii palju kui võimalik talt selle nädala jooksul kätte saada, aga ta jäi lõpuks mulle ikka ligi 1000 eurot võlgu, aga mul oli lihtsalt vaja vabaks saada. Reedel võtsin töölt oma asjad ja saatsin talle õhtul sõnumi, et ma rohkem ei tule ning blokeerisin ta numbri ära. Hakkasin tööd otsima ja kahe kuu pärast sain Rahva Raamatusse oma unistuste tööle. Naabrimees kolis küll ära, aga ma leidsin endale teise naabrimehe, kellesse silmini armusin ja kes aitas mind ka lõpuks sellest mehest üle saada, kes mu ajusid neli aastat saagis. 2016 aasta alguses ostsin oma kodu, hakkasin regulaarselt trennis käima ja mu elu oli võrreldes aasta varasemaga 180 kraadi muutunud. Ma kogesin nii palju ilusaid hetki ja suurt armumist, mida ma poleks kuidagi osanud ette kujutada. Ma vaatasin ise oma elu kõrvalt ja mõtlesin, et kuidas ma ometi selle sisse sattusin. 

Ja need sissekanded annavad mulle ka tänasel päeval lootust, et asjad võivad väga kiiresti muutuda. 

Aastal 2015 oli mu suurim soov see, et mu elu oleks rahulik, tasakaalus ja stabiilne. Aasta 2024 on just täpselt seda olnud. 

Üks teema, mida ma pidevalt tol ajal päevikusse kirjutasin oli see, et inimesed mind isekaks kutsusid. Ja see tegi mulle jubedalt haiget. Ma kahjuks ei tea, pole üles kirjutanud, mis kontekstis nad seda tegid ja ma arvan, et see oleks oluline, aga asjaolu, et see mind lõikas näitab, et mingil tasandil ma ilmselt ise pidasin ennast ka isekaks, sest muidu see poleks ju riivanud. Täna ei arva ma, et ma oleks kuidagi vähem isekas, kui ma olin tol ajal. Ainus asi, mis on muutunud on see, et mu elus ei ole enam neid inimesi, kes mind isekaks kutsuvad. Lisaks olen ma omaks võtnud selle, et olen isekas. Olengi. Kes poleks? Veel arvan ma, et inimesed, keda teiste isekus riivab on inimesed, kes tahaks seda inimest oma huvides ära kasutada ja kui see ei õnnestu, siis ütlevad, et sa oled isekas. 

Igatahes huvitav on ennast tagantjärele vaadata. Piinlik ka. Seda ajamasinat, et kõrvakiil anda oleks ikka hädasti vaja. Samas, kõik ilmselt läks nii nagu minema pidi ja iga asi juhtus õigel ajal.