See küsimus on inimestele, kes on loomingulised. Vahet pole, mis valdkonnas. Või üldse. Selles mõttes, et ma kohe kirjeldan midagi ja kui sa tunned, et sul on sama, siis tulista.
Mul on loomingulisusega nii. Kui ma satun mingi soone peale, siis mul lihtsalt tuleb. Voolab. Pidurdamatult. Näiteks siin üks päev tulin töölt koju ja siis muudkui tuli üks postituse idee teise järel. Panin kohe mitu kirja, aga veel öö jooksul tuli mitu ideed ja ma nii kartsin, et ma hommikul ärgates mäletan ainult seda, et mul oli idee, aga mis see täpselt oli, seda ma ei mäleta. Vahel ma kirjutan mõned märksõnad üles ka, et kindel olla.
Kuna ma siin materjali tootnud olen mitu aastat, siis selline ideede puhang on alati väga teretulnud, sest nii saab kindel olla, et ei pea midagi pastakast imema ja lootma, et mõni eks saadab kummalise sõnumi või keegi poejärjekorras möliseb, et sellest siis postitus kokku keevitada.
Aga siis juhtub ka see, et seda materjali koguneb liiga palju. Ja nii on mul juhtunud, et mul on hunnik mustandeid, mis tol hetkel tundusid hea ideena, aga kuna aeg on möödunud ja muid asju on juhtunud, siis need enam ei peegelda minu mõtteid ja seisukohti. Samas, ära nagu ka ei taha kustutada, sest vahel saab sellest ideest kinni napsata ja hoopis mingi muu asja kokku monteerida. Olen isegi kolme aasta taguseid postitusi niimoodi kasutada saanud.
Ja see on selline palavikuline tunne. Isegi maniakaalne.
Jeesus, kirjutan siin ja mõtlen, et raudselt keegi loeb siit välja, et ma olen bipolaarne.
Aga ei. Sest neil perioodidel, kus inspiratsioon tingimata ei hiti, siis ma suudan ka midagi luua. Ma ei jää inspiratsiooni puudumisel käed rüppes istuma ja ootama, et jälle laine peale tuleb. Osad teevad nii. Ja see on fain. Igale oma. Mina kunagi lugesin üht mõtet ja olen seda siin ka korduvalt jutuks toonud, aga kuna see on ikka veel hea, siis kordamine on tarkuse ema. "Kirjuta iga päev midagi. Isegi kui sa ei postita seda, siis kirjuta, kirjuta, kirjuta, sest siis see muutub harjumuseks ja isegi su tavalised asjad muutuvad ajaga paremaks, kui sa oskad ennast väljendada."
Ja nüüd ma uuringi teilt, et kuidas teil on. Kui te teete midagi, sest sees põleb. Ma ei tea, noh, ütleme et küpsetate õunakooki ja siis tuleb teil päevas kümme kooki ning pärast ei taha aasta otsa õunakoogist mõelda. Samas nagu küpsetamata ka ei saa jätta justnimelt sellepärast, et te teate, et pärast enam ei taha ja tobe oleks seda tuld raisku lasta. Või olete te normaalsed? Või see ongi normaalne?
Ma olen vist normaalne :-) - ei põle eriti. Mõni postitus ikka ootab mustandites, aga suure tõenäosusega sinna ta jääb. Hakkan innukalt peale, aga siis a) tuleb midagi vahele või b) kui kirjutama hakkan, siis ei tundugi enam teema enam nii hea või on tunne, et väljendan end kohmakalt. Kust selline äge telefon, mis sul pildil?
VastaKustutaSee pilt on tehtud Saaremaa Grand Rose Spas. Neil hästi ilus ja läbimõeldud interjöör hotellis.
KustutaMina olen ka tuhinatega naine. Kui tuhin tuleb peale, siis hakkab mõte kappama 100km/sek, aju tulistab ideid nagu kuulipildujast ja kõike tahaks teha. Aga see ei jää nii kuigi pikaks ajaks - peale tuhinat on kas lihtsalt vaikus või lausa auk. Sel ajal ma püüan tuhinas tekkinud ideid tasapisi edasi arendada ja päriselt valmis teha. Kui vajadus midagi uut välja mõelda, luua, disainida, tuleb tuhina vaheajal, siis on raske muidugi. Kuidagi hädapärast saan hakkama, kuigi lõpptulemus ei ole sel juhul lihtsalt nii särav. Kehtib kõige kohta - kunstiloome, kirjutamine, kodukujundus, toiduvalmistamine jne.
VastaKustutaMulle meeldib su suhtumine blokki kui kunsti.
VastaKustutaPäriselt ka. Murca on ka mitmel korral rõhutanud, kuidas see ONGI, blogi ei ole hüppevahend kuhugi või ettevalmistus millekski, see ONGI.
Aga minu jaoks kipub see olema pigem ... kuidas ma ütlen.
Blokki kirjutamine on "ma tahaksin praegu sellest asjast kirjutada, mitte olla tark, järelemõtlik vms" ja siis tuleb. Blogi kirjutamine ja luuletuse kirjutamine on väga sarnased minu jaoks: on tunne ja kohe tuleb tulemus. Blogi eeliseks on see, et saab ka ära avaldada ja heal juhul tuleb isegi veidi tagasisidet.
Ma muidugi vahel panen luuletuse ka blokki.
Aga neid asju, mis on proosa, kirjutan ma hoopis teistmoodi ja seal ei maksa tunne ja tuju palju midagi.
Ma ei tea, kas just kunst, aga looming kindlasti. Ma ju täiesti nullist, tühja koha pealt loon midagi uut. Ja arvestades, kuidas ma seda teen, siis see pole lihtsalt midagi, mille ma kokku viskasin, vaid selle taga on idee ja teostus. Muidugi on ka blogisid, mis on puhas kunst, näiteks Maarja või Toidutegu. Neid ma tarbin kui kunsti. Samas, kunsti on ka erisugust, on ka tarbekunst. Lihtsalt ma isiklikult enda blogi pean küll loominguliseks eneseväljenduseks, kuid mitte tingimata kunstiks.
KustutaJah, on ka nii.
VastaKustutaIdeedega mul on nii, et ma pean nad kirja panema põhjusel, et muidu aju tegeleb kogu aeg sellega ja ma ei saa muid asju etha. Kui on kirjas, siis saan ajule öelda- rahune maha, tegeleme siis, kui aega.
Ja kui nn voo seisundit pole, siis oen õppinud ka hakkama saama, aga tõsi, nagu Lendav- need pole väga head asjad. Aga kui peab, siis peab
Aga blogi on natuke teine teema. Siin on mul takistiks hoopis muud asjad. Mida tahaks, seda eis aa või ei tohi või pole aega ( põhjalikult). Viimased " skandaalikesed" on võtnud ära ka kommenteerimise lusti.
Kust õldse selline mõte, et keegi võiks sest postitusest välja lugeda, et RAUDSELT bipolaarne?
VastaKustutaMu arvates sbsoluutselt normaalne. kuigi ma tean, et kõigil pole nii.
Ma ise suures plaanis ka sama, väikeste erinevuste ja kohandustega siinseal. aga õldiselt "su paadis". selles teemas.
Aga....mis puutub nõiteks sellesse telefoni , siis RAUDNE ever-never:) minu jaoks lihtsalt ülevoolavalt üle ja palju. ma paneks selle hotellis viibise ajal võib.olla isegi kappi, silma alt ära, sest käib lausa närvidele.
Ja pardon, räägin seda siinkohal mitte sellepärast, et mul on nii, või et kedagi maha teha, vaid sellepärast, et mõtlen aina sagedamini, et ikka jumal tänatud, et inimesed on erinevad. teeb lausa õnnelikuks. Kuidas muidu potile kaant või kaanele potti leiaks, kui kõik sama järele õhkaks ja ihkaks.
Haha, ma koju ka sellist ei tahaks. Aga mulle selles hotellis hullult meeldib see, et hotelli nimi on Grand Rose ja seal on igas võimalikus kohas kasutatud roosi, kui sisustuselementi. Ja minu meelest see tohutult sobib sinna.
KustutaAga selle bipolaarsuse osas, tead, ma arvan, et see on pigem mu enda minevikutrauma, sest mind on kutsutud bipolaarseks ja just see kirjeldatud stsenaarium oleks olnud midagi, mille puhul oleks mulle seda kindlasti nina alla hõõrutud.
Just niimoodi, täpselt samamoodi, absoluutselt sama viisi tulevad mul lauluideed pähe. Paar rida, kujund, lugu, viisijupp... millega põhjalikult tegelda enamasti pole aega, hea, kui idee paberile panna jõuan. Igspäevaste tegemiste ja tööde käigus, kus sa siis saad riistad käest visata ja tuppa kirjutama tormata. :) Tegelikult peaks samamoodi nagu teie ikka rohkem neid kirja panema, sest päevi, nädalaid või ka kuid hiljem näed sa seda tekstilõigukest hoopis teiste silmadega ja see hakkab elama hoopis teises valguses, rytmis ja ruumis kui algul, ja niimoodi synnib ikka päris omamoodi ja ennenägematuid asju. :)
VastaKustutaRõõm, et kellegi peas veel sõnad samamoodi maailmu loovad!
Mina blogin siis, kui mu elus on midagi sellist juhtunud, mis vajab väljakirjutamist. Kui mure, siis see pisut väheneb, kui see sõnadesse panna. Rõõm jälle kinnistub.
VastaKustutaMulle meeldivad blogijad, kes emotsionnalselt kirjutavad, nagu sina või SK. Kunstiks pean ma Murca blogi, tal on nii huvitavad mõttekäigud ja ülimalt ägedad fotod.
Ma kipun asjadest innustuma ja põlema minema küll aga kuna keskendumisvõime on mul kehvakesevõitu siis ei tee ühtki asja nii palju või kaua, et oksendamiseni ära tüütaks. Seda nii õunakookide kui muusika puhul. Kui innustun siis võib küll üks lugu kordi ja kordi korduse peal olla aga siis tuleb midagi muud vahele... Ma pigem tahaks kordi tunda seda pühedndumist või maaniat, millega minnakse lõpuni ja üdini ühe teema sisse ja siis tehaksegi seda üht asja, sügavuti...
VastaKustutaMul on vist ka nii, et võin hetkeks küll põlema minna, aga lõpuni ma selle põlemisega kunagi ei jõua. Seepärast arvangi, et pigem ei põle. Üks lugu tükk aega peal on väga minulik.
KustutaP.s. kevadel oli mul insuldilaadne toode ja pärast seda pean väga hoolega jälgima, et sõnade valimise ja mustri loomise palavikust halb ei hakkaks. Sõna on ju mitmekihiline kas heliline või pildiline märk ning tema esilemanamine ÕIGEL viisil on kurnav.
VastaKustutaMa olen ka kuulnud soovitust trenni mõttes iga päev kirjutada. Kellel aega on, sellele on see kahtlemata hea tehnilisi harjutusi teha, sest kirjutamine ei ole ju ainult mõtte v emotsiooni väljavalamine, vaid teatud struktuuri loomine. Ja vähemalt mina tunnen, et sõnadest mustrite loomine nõuab mõtlemist, romaan ja eepos ikka niisama vabalt ei voola. :)
Ma ka tuhinanaine. Olen proovinud ja suudan ka muudmoodi, aga endale tundub, et siis ei tule eriti head asja. Teisalt, tagantjärele vaadates tunduvad vahel need tuhinaga tehtud asjad ka lausa liig.
VastaKustutaEks mingid tuhinad esinevad, aga palaviku mõõtu neist enamik välja ei anna. Palavik on siis, kui on halb. Siis, kui ma tegelikult tahaks kedagi lüüa. Aga siis tasub ju ennast pigem tagasi hoida, kui sellel lainel edasi sõita?
VastaKustuta