Sa paned mu päeva särama

Päevikut lugedes leidsin sissekande, milles ma märkisin üles, kuidas mu abikaasa oli mulle öelnud, et ma ei pane ta päeva särama. Mäletan, et see tegi tol hetkel haiget, kui ta seda ütles. Nüüd ma mõtlen, et ilge jobu asi, mida teisele inimesele öelda. Rääkimata sellest, et nagu, see on muidu minu töö või? Iga inimene peaks ikka ise leidma oma päevas miskit, mis ta silma särama paneb, mitte ootama, et tema kaaslane seda teeb. Aga inimesed ütlevadki suhte lõpus üksteisele igasuguseid õelaid asju, mis aitavad ennast partnerist emotsionaalselt eraldada ja eluga edasi minna. 

See lugu meenutas mulle aga seda, kuidas alles hiljuti üks teine meestuttav, kes oma naisega pole kuigi kaua koos olnud, sama asja mulle ütles. Et tema naine ei pane tal silma särama. Üks asi on seda öelda pärast seda, kui sa oled inimesega 13 aastat koos olnud, aga öelda seda esimese suhteaasta keskel? Kas me ei leppinud kokku, et mesinädalad kestavad 2 aastat? Või on meil nüüd mingi uus kokkulepe?

Loomulikult ei ole see, et su kaaslane su silma särama ei pane, piisav põhjus, et laiali minna. Alati saab leida kellegi teise, või millegi muu, mis silma särama paneb. Nagu ma esimeses lõigus ju ka tõdesin, siis silma peaks endal ikka ise särama oskama panna, mitte lootma, et teised seda teevad. 

Ma ei tea, kas see on mul just sellestsamast vestlusest eksabikaasaga, aga kui keegi mulle ütleb, et ma panin ta päeva särama, siis see kompliment tohutult tõstab mu meeleolu. Ütleme nii, et see paneb mu päeva särama, kui keegi ütleb mulle, et ma panin ta päeva särama. Ma võin veel aastaid hiljem meenutada seda, kui keegi on mulle seda öelnud. Eks ma ise püüan ka öelda, kui sama tunnen. Et kellegi vaimukas sotsiaalmeediapostitus või hea nali pani mu kihelema. Sest me ju ei tea, millal see inimene viimati kuulis, et tema olemasolu oli kellelegi tähtis ja tõstis ta tuju. Me oleme nii okupeeritud iseenda tegemiste ja mõtetega, et teisi märgata on keeruline. Ja kui siis keegi märkab on see nii südant soojendav. 

Asjad mis minu päeva särama panevad: auto - ma armastan oma uut autot nii väga! Iga kord, kui ma teda näen, siis ma naeratan. Mul oli vana autoga sama asi muidu. Üks päev piilusin, et mis temast saanud on. Keegi ostis ta mai lõpus ära. Juulis on ta kenasti ülevaatuselt läbi saanud ja vurab kusagil liikluses ringi ning loodetavasti paneb ka kellelgi silma särama, kui nad teda parkimisplatsil märkavad. Pildistamine - praegu ma pole ammu midagi pildistanud, aga oma vanemaid pilte vaadates tunnen suurt soojust sees, et ma ühe või teise asja pildile olen püüdnud. Kass - teda nähes venivad mu suunurgad automaatselt kõrvuni. See tegelane on nii lahe, et kõik, mis ta teeb paneb mu muhelema ja täidab südame rõõmuga. Mul on nii hea meel, et ta meid endale peremeheks valis. Päikesepaiste - hommikuti päiksetõus ja õhtuti päikseloojang, nendest ei tüdine iialgi. Juba ootan veebruari, kus päike hakkab eriti intensiivselt külmakraadide kiuste silmi pimestama. Kuidagi see päike on minu meelest aasta ilusaim, sest ta tuleb välja pärast pikka pimedat aega ja kui oli juba tunne, et sa rohkem teda ei näegi. Suvine päike ei ole nii magus. Muusika - õige muusika õige meeleolu juurde on asi, mis mind kunagi külmaks ei jäta. Mõni lugu võib plaks tagasi viia paika ja inimese juurde, kellega koos sa seda kuulasid ja südame soojaks teha. Blogid - kui mõni mu lemmikblogija päriselt ka blogib, mitte ei blogi sellest, kuidas tal oleks nii paljudest asjadest blogida, aga ta ei jõua, ei oska või ei julge. Ei, ma saan aru, kui mul endal oli töö, mis päriselt ka nõudis keskendumist ja tegemist, siis ma ka ei bloginud, isegi ei tulnud selle peale, et blogida, sest elu nõudis elamist ja hobiks eriti palju aega ei jäänud. Selles osas ma väga hindan neid, kes käivad täiskohaga tööl ja koolis, kasvatavad lapsi, rohivad peenart ja päästavad maailma ning kõige selle kiuste leiavad veel aega, et blogipostitusi kirjutada. Aga selle taustal tundun ma endale vahel nagu kloun, kes järjepidevalt, igal hommikul kell 8.00 uue postitusega välja tuleb ja olgem ausad, viimasel ajal on need ilmselgelt pastakast välja imetud, aga näe, kirjutamata ka ei jäta, sest ma kujutan endale ette, et kusagil on keegi, kelle jaoks see minu järjekindlus on miski, mis paneb hommikul muigama ja noh, äkki isegi päeva särama. 

Mis teie päeva särama paneb?