Tüütu

Teisipäeva hommikul müslit kaussi valades küsis Kärbes mult, et kas ta ei saagi kunagi enam terveks või. Selleks ajaks olime juba üle kolme nädala tõbised olnud. Vastasin talle, et ma mõtlen täpselt sama asja. Et järgmised 80 aastat olemegi lihtsalt sellised tatised, hädised, virelevad. Jätkas, et ta igal hommikul ärkab kurgivaluga, mille peale ma ei suutnud mitte naerma hakata, seletasin talle, mis vahe on kurguvalul ja kurgivalul ja vabandasin, et ma pole teda osanud paremini õpetada, mille peale tema vabandas, et ta ise paremini ei teadnud, mille peale ma tõdesin, et kui ta rohkem raamatuid loeks, siis ehk teadnud. Meil on hommikuti väga sügavad vestlused. 

Nagu, see otseselt ei sega elu elamist, midagi tegemata ei jää. Ainult trenni pole ma läinud, sest ma olen väsinud. Kogu aeg. Magan sügavalt nagu karu. Terve öö magan ühe jutiga. Ja kui ma siis nädalavahetusel kodus olen, siis ma teen veel päeval kaks-kolm uinakut lisaks, kuigi ma kusagil ei käi. Aga see olek on lihtsalt jube tüütu. 

Ma tunnen, et ma ei jaksa kellegagi suhelda, ma ei jaksa sõbrannadega kokku saada, ma ei jaksa õue jalutama minna, ma ei jaksa pilte teha, ma ei jaksa loominguline olla. Selline tunne nagu see viimane tuhin, mis mul oli, kus ma palavikuliselt uut kraami tootsin, kurnas mu viimseni ära ja nüüd ma olen lihtsalt kapinurka unustatud tühjaks pigistatud sidrun, mida äädikakärbsed moe pärast näksimas käivad. 

Samas, see pole nii hull, et ma viitsiks arsti juurde minna. Lihtsalt vinguda viitsin. 

Üks päev oli mul tegelikult juba täitsa selline teotahteline tunne. Läksin isegi jõusaali kohale, aga trenni ei jõudnud. Ja mitte sellepärast, et väsimus mu murdis, vaid kuna ma garderoobis avastasin, et kuigi mul trennikotis oli umbes 50 paari aluspükse ja 30 sokki, siis mitte ühtegi spordirinnahoidjat. Ma nimelt pakin kotti nii, et kui pesust tulevad sokid ja stringid, siis ma need pistan kohe kotti, aga püksid, särgi ja rinnahoidja panen iga päev uue. Ju ma siis viimane kord olin unustanud rinnahoidja panna. Igatahes lühikeseks jäi see käik. 

Ja palun, ma tean, et teil on suur kiusatus hakata diagnoosima ja ravi määrama, aga ma ei taha. Mul pole vaja. Ma tahan lihtsalt iniseda ja vinguda, mitte mingeid lahendusi. Ma saan hakkama. Suur tüdruk juba.