Istun siin töö juures reede hommikul, loen teiste blogisid ja mõtlen, et kas ma üldse kirjutan sellest või lasen sel olla. Aga kuna mul pole miskit targemat selle sombuse ilmaga peale hakata ja sellest olen ma nagunii natuke mõelnud, siis pole vist paremat ettekäänet vaja.
Tõuke sain kaasblogija postitusest ja ma muidugi ei saa sada protsenti kindlalt väita, et ta üldse minust kirjutas, aga ma kuidagi tundsin, et see võis minu kohta käia, kuna ta kirjutas suhte lõppemisest ja kustutatud postitusest. Aga mis mind üllatas oli see, et ta väga julgelt kirjutas ka valust, mis suhte lõppemisega kaasneb. Ainult, et sellest valust ei tea ma küll midagi. Samas, nagu ma ei hakka ju raiuma, et mul võis siin mingi teema lukku minna, aga valu ma küll ei tunne, sest see asi vindus nii pikalt juba ja ma olin surmani tüdinud ja kui see asi lõpuks otsa sai, siis valdas mind kergendus ja vabadustunne. Ütleks isegi, et mind ajab see situatsioon itsitama, sest ühe korraga said mu roosad prillid eest võetud ja kõik sai selgemast selgemaks ning ma näen kui tobe ja naeruväärne kogu see lugu oli. Nii et kurbusest on asi väga kaugel. Kurbust tundsin ma selle sees olles küll. Väga palju ja pikalt. Kogu kurbuse tundsin varem ära ja ehk mul sellepärast nüüd enam midagi alles ei olegi. Nagu, inimesed reaalselt saadavad mulle õnnitlussõnumeid, et palju õnne, et lõpuks lahti said, kuidas ma saaks kurb olla? Postituse kustutasin soovist tema identiteeti kaitsta. Kuna mu blogilugejad on korduvalt tõestanud, et nad töötavad tegelikult FBIs ja minu paari kommentaari peale leitakse kirjeldatud inimeste kohta igasugust infot üles ja mul pole mingit soovi selle inimese elu keeruliseks muuta. Mitte sellepärast, et oma tundeid säästa.
Aga noh, seletada seda on mõttetu.
Ma arvan, et seda see suhtelaadne toode õpetas mulle ehk kõige rohkem. Seda, et inimestel on ettekujutlus sinust ja see kinnistub neil mingite punktide põhjal ning edaspidi nad ei vaevu enam seda visiooni täiendama, sõltumata faktidest. Ja elu läheb palju mõnusamaks, kui sa lased inimestel uskuda, mida nad uskuda tahavad.
On inimesi, kes peavad mind venelaseks. Ükskõik, mida ma teen, kuidas olen või millisena end esitlen. Iga kord, kui ma ennast sätin ja naaritsakasukat kannan, ütlevad, et see on nii slaavilik eneseväljendus. Kui ma teen mõne grammatikavea, noogutavad takka, et no muidugi, ega eesti keel ei olegi ju ta emakeel. Või kui ma julgen ärrituda ning pahameelt väljendada, kirjutavad nad selle mu vene vere arvele.
On inimesi, kes peavad mind tanknaiseks. Iga kord, kui ma räägin sellest, et seisan oma õiguste eest, ütlevad, et ma olen hirmus ja ähvardav. Või kui kirjeldan autole rehvide ostust või jõusaalis kangi rebimisest kinnistub neis arusaamine, et ma olen madala käreda häälega steroide süstiv kulturist.
On inimesi, kes näevad mind melanhoolse ja nukrameelse ohvrina, keda mehed pidevalt üle lasevad ja kes selle tõttu meeleheitele on viidud. Iga kord, kui mu ellu tekib mõni mees, hakkavad nad mind hoiatama, et see inimene kasutab sind ära ja ära üldse fantaseeri, et ta on kuidagi parem, kui need eelmised. Annavad julgelt soovitusi, et ma peaks oma "latti alla laskma" ja suuniseid, millised mehed mind paremini kohtleks ja kust selliseid leida.
On inimesi, kes mind madala moraaliga litsiks peavad. Ikkagi neli last, püsipartnerit pole, vahepeal oli pidevalt kohtingutel erinevate meestega, julgeb avalikult meeste varustust kritiseerida ja endast pesus pilte postitada.
On inimesi, kes mind edevaks pinnapealseks mimmuks peavad. Muudkui käib ennast siledaks epileerimas, küüntes ja juuksuris, kirjutab postitusi ilusüstidest ja seerumitest, eputab TikTokis suud maigutades ja retuusides tagumikku hööritades.
On inimesi, kes ütlevad, et ma olen tülinorija ja draamatekitaja, sest ma julgen sõna võtta, kui kojamees enne kuut hommikul hakkab lehepuhuriga parki hooldama või kui naaber ennast võõrasse trepikotta sätib.
On inimesi, kes peavad mind kuivikuks, sest ma istun kodus, loen raamatuid ja pesen aknaid.
On inimesi, kes peavad mind naiivseks unistajaks, sest ma tahan inimestes näha head ja usun neist parimat.
On inimesi, kes ütlevad, et olen meestevihkaja, kui ma pööran tähelepanu käitumisele, mis pole kellegi poolt aktsepteeritav, soost olenemata ja ei kuula hinge kinnipidades ning andunult niiskete silmadega alt üles vaadates, kui mees mulle seletab, kuidas nõusid pesta ja pannkooke praadida.
No ja las siis olla. Ma ei saa ka väita, et ma poleks kõike seda ühes või teises vahekorras. Liiga palju närve ja aega olen kulutanud sellele, et tõestada üht või teist, panna inimesi end nägema, päriselt. Sa saad ainult neid panna end nägema, kes sind näha tahavad. Ja neid ei ole kuigi palju, kes tahaks. Muude puhul on see umbes sama, kui püüda pimedale seletada, kuidas kollane värv välja näeb. Sa võid talle seletada, et see maitseb nagu sidrunikook ja lõhnab nagu karikakar, tundub nagu samet ja on soe nagu kevadpäike, aga tema jaoks on see ikka pilkane pimedus.
Ma nüüd ei tea. Ma ei pea sind ühekski neist ülalloetlutest. Aga seda praeguseks kustutatud postitust lugedes hakkas õudselt kurb. Selle mottes, et kui see kõik tõsi oli, siis MIKS ometi sa lased endaga niimoodi käituda ? Vastupidiselt lati alla l'assise soovitajatele, issand, sa oled ju ometi mitu korda paremat väärt??
VastaKustuta* laskmise🤦🏼♀️
KustutaMul võttis aega, et sellest aru saada.
KustutaPrintsess
VastaKustutaAppi, ma ei oska Bloggeris kommentaare lisada. Ma ei näinud su kustutatud postitust, aga nüüd kommentaari lugedes oli mu esimene mõte samuti, et mida krdit, kuidas sa endaga niimoodi käituda lased. Ja ma isegi ei tea ju täpselt, kuidas see suhe oli. Sama oli Malluka raamatuga - inimesed, kelle puhul sa ei oota, et nad lasevad end kui kõntsa kohelda, teevad seda ikkagi.
VastaKustutaMa ise tegin seda samuti minevikus. Kuigi arvasin, et olen see, kes iial endaga lubamatult käituda ei lase. Tead ju küll - see, kes käseb, poob ja laseb... Reaalsus oli kahjuks teine. Tundub, et paljude naiste jaoks on see niimoodi kahjuks. Vähemalt mingi periood elus küll. Lihtsalt on naisi, kelle puhul sa seda ei usu, et nad nii laseksid endaga tehad. Sa oled ükaäs neist, Mallukas oli ka. Aga lõpuks - kui oled armunud, siis oled ikka sama pime nagu kõik teisedki...
Aga see ongi nii, et kõrvalt vaadates mõtled, et mida kuradit, kuidas, aga seal sees olles mõtled pidevalt mingeid vabandusi ja pehmendavaid asjaolusid ning eriti kui kehakeemia on ka tugev omavahel, siis lasedki endaga jubedalt käituda. Samas saad aru, kui ebanormaalne see on ja ei räägi ka kellelegi, sest tead juba, et kõik su sõbrad keelaks selle inimesega igasuguse suhtlemise. Aga näiteks Malluka puhul raamatut lugedes oli minu jaoks kuidagi hästi loogiline see, miks see juhtus, kuna ta oli just abielu lahutanud ja see teine suhe oli ka laastav ning siis hoiadki kinni sellest Kiilakast, sest tema vähemalt näitab mingitki huvi su vastu ja mingil tasandil sa ehk ei usugi, et väärid paremat ja sellepärast taludki. Kuni enam ei talu. Sellepärast ma praegu ütlengi, et mul on endal kuidagi veider tagasi vaadata viimasele kahele aastale, sest see kõik oli nii ilmselge ja nii jälk, aga ma ise arvasin, et ma paremat ei vääri. Öeldakse ju ka, et mehed ei peagi naisele valetama, sest kui sa naisele meeldid, siis ta valetab endale ise. Ja minu puhul vähemalt oli see 100% just nii.
KustutaÜks, teha* Pean moblas kogu aeg rida alla kerima, sest kui on pikk kommentaar, siis lõppu ei näe ise kahjuks :( Wordpress oli parem, aga no vbl Blogger vajab harjumist.
VastaKustutaMul on täiendav teooria, see ei lükka ümber ega tühista teisi teooriaid, miks naised (ja üldse inimesed) jäävad halba suhtesse - sest on hirm, et kui nad lähevad lahku ja sellest kohe parem ei hakkagi, siis pole halvas tundes kedagi teist süüdistada enam (eeldusel, et eelmisest suhtest on ikka korralikult ja lõplikult vabanetud, mitte ei jää miskised nabanöörid veel vahele tolknema) ja siis ei jää enam justkui lootust ka, et olukorda saaks ikka kuidagi parandada. Masendus ja stress muidugi muudavad vaatevälja veel eriti ahtaks omakorda.
VastaKustutaMul tuli tookord meelde ka ühe mehe kunagine kommentaar (artikkel?), vist oli lausa ta oma nimega, ja vist isegi mingi tuntud inimene : "kui mõni naine ära ütleb, siis on s... tunne küll. Aga no siis motled, et ah, mul on ju see... ja see... ja kodus see..." ja niimoodi ausalt ja emotsioonitult joonistas välja ilmselt tüüpilise eesti (hea) mehe. Kurb.
VastaKustutaSelle loo järgi on sitas suhtes püsimiseks veel üks põhjus - suhtes olemisest on tehtud mingi kuramuse võidujooks, kes saab enne, kes saab rohkem, jne, ja see kes saba sörgib ja ilma jääb oleks nagu õudne luuser ning inimühiskonnast (loe: teismeliste kambast) välja arvatud... Väga ebaküps, aga kahjuks sugugi mitte nii haruldane hoiak.
KustutaAga ma arvan, et Sa oled igati lahe ja vahva. Eriti jõusaalis käimise pärast!
VastaKustutamarge