Tahaks teile kirjutada möödunud nädalavahetusest, aga see tundub kuidagi tobe, sest selleks ajaks, kui ma selle avaldan, on meil juba järgmine nädalavahetus ees. Ma lobisen liiga palju. Ja oleks, et mul oleks siis midagi öelda, aga tühi loba.
Nagu ikka algas mu laupäev ebatsensuurselt vara. Otsustasin, et kuna ma pean nagunii igasuguseid asju toimetama, siis alustan hommikut kohe trenniga ja vaatan sealt edasi, mida veel teha saab. Läksin trenni ja tegin sellise kergema päeva vahelduseks. Kõndisin jooksulindil tunnikese, venitasin, tegin kerelihase trenni, flirtisin ilusa blondi poisiga, tegin jõutõmmet, tegin paar pilti peegli ees, sest ma olen täiesti vaimustuses oma tumedast juuksevärvist, naeratasin ühele neiule, kes mind jälgis, sest ma olen nüüd ju kuulus blogija ja kujutan ette, et mind tuntakse igal pool ära.
Loomulikult tegin ma ka tiktoki ja millegipärast hakkas see väga kiiresti levima. Kui ma eelmine kord kuulsaks sain tiktokis, siis see oli loogiline, inimestele meeldivad teiste inimeste räpased saladused. Aga nüüd tegin ühe kuuesekundilise klipi, milles ma viskan nalja kütusehindade üle ja tundub, et see teema kõnetab. Kommentaariumis muidugi põhiliselt mehed targutavad, et kust ja millal odavamat kütust saab, keegi hoiatab, et ma AdBlue paaki kütust ei lisaks, mõned mehed karjuvad DIISEL! millegipärast. Üks lõuna-aafrika vabariiklane arvab, et ma teen valitsusele propagandat. Ainult naised said vist naljast aru, vähemalt nende kommentaarid on humoorikad, keegi näiteks soovitas hobusega tööl käia. Aga noh, see ei üllata mind ka enam, meestel on ju vaja tulla ja õpetama hakata.
Mis mind üllatas oli see, et kuigi ma esimesel päeval olin selle klipi edust üsna elevil, siis teiseks päevaks olin ma juba tüdinenud. Muidugi on tähelepanu tore, ja teadmine, et sa oled loonud midagi, mis inimesi kõnetab. Aga see polnud midagi erilist, see oli tobe nali, mis polnud isegi minu oma, ma nägin seda kusagil mujal ja tahtsin kopeerida. Ma olen palju paremaid asju sinna postitanud ja saanud üksikud vaatamised ning tagasihoidlikult tähelepanu. See tundub nii suvaline ja ebaloogiline. Sellepärast ei ole ka mingit edutunnet. Ütleme nii, et see naeratav neiu trennis tegi mu nädalavahetuse tunduvalt rõõmsamaks, kui see 60 tuhat laiki tiktokis.
Pärast trenni käisin raamatukogus ja kuna päike nii ilusti paistis, siis sain ka mõned ilusad pildid raamatutest.
Hiljem tegin süüa ja lugesin. Lobisesin pojaga. Kadunud pojaga. Siis Esmasündinuga. Blogilugejaga. Austajaga. Produktiivne päev.
Kommentaarid
Postita kommentaar