Kuidas ma käisin kuud otsimas

Tulin kolmapäeval otse juuksurist ja taevas siras meeletu suur täiskuu. See kuu oli mind juba eelneval ööl üleval hoidnud ja nii tekkiski võimalus minna ja ta endale filmirullile püüda. Mäletate, olid kunagi filmirullid? Me oleme elanud kahel sajandil, sõbrakesed. See on hull, mis tempe on tehnika teinud. Ja see on eriti hull, mis tempe see tehnika on inimestega teinud. 

Hakkasin autoga sõitma, ise pidasin silmanurgast kuul silma peal, et ta mul ära ei kaoks. Vaadake, mina ei tea täpselt mis asja ma loodusõpetuse tundides tegin, aga seda ma saan teile lubada, et ilmakaartest ei jaga ma ööd ega mütsi. Okei, kui te mind tingimata piinama peaks, siis ma teaks, et päike tõuseb idast ja loojub läände ning Soome asub põhja ja Läti lõuna pool. Aga nii, et te viskate mind suvalises laanes maha ja ütlete, et leia nüüd selle järgi kuidas sammal puukoorel kasvab ja mis suunda põõsad sirutuvad kodutee, siis mina leian esimese kuiva kivi, võtan oma telefoni välja ja vaatan tiktokke nii kaua kuni aku tühjaks saab ja jään sinna päästjaid ootama või siis näljasurma, emb-kumb enne suvatseb saabuda.* Nii ongi, et iga kord kui taevas mingid imelised sündmused aset leiavad, siis ajan mina üht ja teist nähtust mööda Harjumaad taga ja ei leia kunagi head kohta, kust see asjapulk endale pildile püüda.

Sõitsin siis Kakumäe poole. Kakumäe ei ole tegelikult kuu püüdmiseks hea koht. Ma juba eelmine kuu õppisin seda, aga mõtlesin, et ehk ma saan ööpimeduses muid vahvaid pilte seal. Saate aru, kuigi õues oli suur pime, siis rannaparkla oli triiki autosid ja rahvast täis. Mina ei saa aru, millega need hullud seal tegelesid. Aga olgu, mul on seal kõrkjate vahel üks salakoht, kust ma lootsin siiski oma kuud tabada. Hiilisime siis käsikäes Vilmaga pilliroo vahele ja mida ma näen, keegi on oma roostes tumesinise Škoda sinna ajanud. Kas te lasete mul lihtsalt rahus olla? Autol oli mootor välja lülitatud ja tuled kustus. Loomulikult mina oma rikutud mõtetega eeldasin kohe, et ju seal mingid noored miilustavad täiskuu all. Kuna ma tahtsin ainult paari pilti ja ruumi jagus seal mõlemale, siis otsustasin, et ma teen oma asja ja ei hakka neid segama. Tulin autost välja, leidsin kuu, tegin pilti, tegin filmi ja loomulikult nägin ka selle Škoda juhti. Polnud üldse mingi verinoor teismeline, kes oma pruudiga seal elu ülimaid rõõme avastab, mingi rõve ilane vanamees oli. Jõllitas mind, endal kael õieli nagu kalkunil. Mina päriselt ka ei tea, mida see ätt seal tegi öösel üksinda, aga igatahes see vaib, mis sealt tuli oli maksimaalselt rõlge. 

Kui te arvate, et ma eeldasin, et see ongi vanamehe hobi, ennast öösiti pilliroogu sättida ja loota, et mõni noorpaar tema kõrvale pargib, et khm, merevaadet nautida ning saab sellest oma misiganes haiged tungid rahuldatud, siis absoluutselt seda ma eeldasin. Sest see on just see emotsioon, mis sellest hallipäisest pudelipõhjadega Wremja saate tegelase moodi karakteris õhkus. Mul läks igasugune hea tunne ilusat kuud sellest ööst mälestuseks püüda peaaegu et üle. Miks inimene ei saa kodus lihtsalt oma pornot vaadata nagu normaalne inimene, miks on vaja avalikku kohta ronida ja teiste inimeste mälestustesse vägivaldselt pissida? Sest ma juba tean, et nüüd edaspidi igakord, kui ma sellest kõrkjaplatsist mööda sõidan tuleb mulle see vanamehe nilbe lõust meelde. 

Aga ma olen missiooniga inimene. Raputasin endalt nii hästi kui oskasin selle tunde maha ja otsustasin üht teist kohta katsetada, kust ehk on lootus häid kaadreid saada. Sõitsin Kakumäelt Rocca al Mare poole ja seal see oligi. Parkisin auto mingi kooli ette, endal olid mul veel tikkkontsaga saapad ja ülilühike kunstnahast seelik seljas, ja sammusin otsustavalt ööpimeduses ranna poole. Ilus oli. Tasus vaeva näha. Ainult, et loomulikult sain ma aru, et mul on ikkagi päris kaamerat vaja. Mu nõudmised fotodele on nii kõrgeks kasvanud, et telefon ei aja enam asja ära. Mitu aastat olen endale otsinud põhjendusi, miks see mänguasi ei ole investeeringut väärt, aga otsa said. Pealegi, hobi on hobi, kelle asi see on, et see on rahaline kiirliiv, kui see teeb mind kasvõi korraks õnnelikuks, siis see on hästi kulutatud raha. On ju?

Aa, ja juuksed värvisin mustaks. Kui kedagi huvitas. 

*Ja teeme nii, et sellest lõigust ei saa see koht, kus lugeja hakkab mind noomima, et kui mul juba metsas telefon on, et miks ma siis selle abil ei püüa leida väljapääsu ja jään abitult ootama, nii nagu te selle ülekäigurajal tee ületamise puhul hulluks läksite. Ärge võtke kõike, mida ma kirjutan nii otseselt ja dramaatiliselt, eks, see on ikkagi ilukirjandusliku elemendiga blogi, mitte sõjapäevikud.