Võtan lugemist rahulikult. Võibolla natuke liiga rahulikult. Kuna mul aga isiklik eesmärk on juba ammu täidetud, siis saan seda endale lubada. Sisemine kubjas ei istu kukil. Keegi ei sae mu närve ega viiulda katusel. Igatahes. Kuna mul kodus riiulis nad olid, siis võtsin ennast kokku ja hakkasin ka lõpuks lugema.
Ma tean, et ma olen sellest kirjutanud, aga see on ikkagi selline kummaline fenomen minu jaoks. Need suured telliskivid, raamatud kus on 500+ lehekülge. Ma ei julge neid lugema hakatagi, sest nad tunduvad nii mahukad. Samas, eks, 400 lehekülge lugeda tundub täiesti normaalne. Mina ei saa aru, mis imelik sisemine blokk see on.
Võtsin esimese ja lugesin selle 500+ lehekülge ühe nädalavahetusega. Teine otsa 600+ lehekülge teise nädalavahetusega ja siis vist oli nädal vahel, kui tuli kolmas osa ligi 700 lehekülge ühe nädalavahetusega. Aga ma võin mürki võtta, et ma järgmist klotsi lugema hakates jälle värisen, kui seal on 500 lehekülge.
Mulle meeldis. Esimene osa meeldis, teine meeldis eriti ja kolmas oli ka meeldiv.
Esimene osa oli kõige tuttavam, sest ma teadsin, mis seal juhtub. Olen neid filme näinud korduvalt. Teine osa meeldis sisu poolest rohkem, oli kuidagi põnevam ja ma ei mäletanud ka nii hästi, mis seal juhtuma hakkab, aga natuke häiris see, et osa asju oli liiga palju lahti seletatud ning kordusi tuli ka rohkem, kui vaja. Võimalik, et autor oli pärast esimese osa kirjutamist saanud tagasisidet, et liiga palju peab ise oma pead kasutama ja inimesed unustavad ära, mis nad kümme minutit tagasi lugesid, aga võrreldes esimesega oli tuntav vahe. Kolmas osa oli põnev, aga seal ma tundsin, et liiga palju tegelasi oli ja nende kõigi tausta oli liiga palju seletatud ning kuidagi liiga segaseks ja spioonilooks kiskus. Iseenesest polnud halb, aga kuidagi tundsin, et seda asja oleks saanud paremini lahendada. Kolmandas osas hakkas segama ka see, et naised olid kõik need, kes ise ennast meestele pakkusid ja mehed lihtsalt olid ning naised muudkui tõmbasid tissid paljaks ja algatasid intiimsuhteid. Nagu, ma ei ütle, et see ei saa nii olla ja kindlasti ongi mõnel mehel nii, et tema ei pea lillegi liigutama ja naised ise tulevad vihmamantlis ning pesu väel uksele, aga millegi pärast tundus see pisut nagu ühe valge mehe märg unenägu. Samas ma saan aru, et kui autor on valinud enda romaanide läbivaks teemaks mehed, kes vihkavad naisi ja siis nendest naistest saavad õigluse pühad ratsanikud, siis nn head mehed ongi pehmod ja nende maskuliinsus on miinimini peale keeratud, et tugevad naiskarakterid saaks tulla ja maailma päästa. Ehk siis võibolla see oli taotluslik ja mina loll ei taha suurt pilti näha.
Juhtumisi oli mul kodus ka Millenniumi triloogia järg ning kuigi mul selle osas suuri lootusi polnud, siis võtsin ta ikkagi ette.
Isiklikult leian, et see oleks võinud kirjutamata jääda. Olid jah samad tegelased, aga jällegi nii palju uusi tegelasi ja romaan on eeliste kahvatu vari.
Kommentaarid
Postita kommentaar