"Petlik armastus"

Pühapäeval vaatasin Netflixist üht itaalia lühiseriaali ja tundsin juba vaadates, et tahan sellest kirjutada. Kuidagi tundus see tuttav ka, ma ei tea, kas olen midagi sellist lugenud või mõnes teises saates näinud, aga midagi tuttavlikku selles oli.

Lugu 60aastasest edukast, rikkast naisest, kellel tekib suhe 35aastase imekauni aga kahtlase taustaga noormehega. Kõik märgid viitavad sellele, et mees ajab vaid naise vara ja majanduslikku kindlustatust taga, olles ise ühe äri teise järel pankrotini viinud, oma äripartnerid üle lasknud, hüljanud oma noore raseda tüdruksõbra. Koguni noormehe ema hoiatab naist, et tema poeg ei ole hea inimene. Loomulikult leiavad ka naise täiskasvanud lapsed, et asi lõhnab pettuse järele, sest pole ju võimalik, et selline noormees nende vananevat ema siiralt armastada võiks. Asi viib lausa selleni, et lapsed soovivad oma ema eeskoste alla määrata ning piiravad tema juurdepääsu tema enda pangakontodele. 

Esimene asi, mida ma seda seriaali vaadates mõtlesin, et mina olen ka see, kes kujutab endale ette, et ilus noor mees võiks temast siiralt huvitatud olla ja ma ka ei tahaks uskuda, et minu vastu ilmutatakse huvi ainult selle tõttu, et minult mingeid hüvesid saada. Seriaalis oli stseen, kus tütar ütleb emale, et ära ole loll, muidugi ta ei taha sind, sest mehed otsivad alati kedagi, kes on noorem, pikem ja saledam ja alati on keegi, kes on noorem, pikem ja saledam. Ja see on just see, mida ühiskond meid mõtlema paneb - et sa väärid armastust ainult siis, kui oled noor, pikk ja sale. 

Teiseks mind tugevalt häiris see, et küpses eas naine nii ebakindel ja mõjutatav oli. Loomulikult on itaallaste temperament veidi tulisem, kui meil siin, aga kuidagi piinlik oli vaadata, et kena, edukas ja intelligentne naine endas nii palju kahtles ja teiste arvamusel end nii palju mõjutada lasi. Kui lapsed väitsid, et mees teda ainult ära kasutab, siis viskas ta mehe välja, kuni ta sõbranna tuli ja ütles, et kui sa tundsid, et teil on päris suhe, siis küllap sa ikka õigesti tundsid, mille peale naine kohe mehe juurde tormas ja teda tagasi anus. Ning sellist edasi-tagasi draamat oli kogu aeg, väsitav oli vaadata. Ja kuidagi ebaseksikas. 

Kolmas asi, millele ma saadet vaadates mõtlesin oli see, et olenemata vanusest või elukogemusest, siis oma lastele jääd sa ikka kellekski, kes on seatud pjedestaalile. Eriti vist siis, kui sul on pojad. Naisel oli kolm täiskasvanud last ja just pojad olid need, kes tundsid, et peavad oma ema võõra mehe eest kaitsma, tütar võttis asja rahulikumalt. Kuigi mina pole erakordselt rikas ega edukas ning mul pole ka mingit vara, mida kaotada, siis pojad vaatavad igat meest, kes mu ellu tuleb kahtlustavalt. Ükski nendest, keda olen neile tutvustanud, pole poegadele meeldinud. Ja ma saan aru, et asi pole üldse nendes meestes, vaid poistes ja selles, et neil on mingi ürgne tung mind kaitsta.

Veel mõtlesin ma sellele, kui ilus see näitlejanna on. Ta mängis 60aastast, aga vaatasin, et ta on tegelikult juba 66. Ma tahan ka 20 aasta pärast nii ilus olla! Kohe tõsiselt kade olin ta peale. Nagu mul ei olnud üldse raske aru saada, miks see noor mees temasse kiindus. Ja polnud vastik ka vaadata, kuidas nad omavahel õrnutsesid. Täiesti loogiline ja normaalne tundus. Aga nagu öeldud, siis mu enda aju on selle koha pealt vigane. 

Huvitav oli, kuigi natuke liiga dramaatiline ja seebiooperlik. Samas mulle meeldisid kõik erinevad suhted, mis seriaalis välja mängiti. Suhted ema ja tema täiskasvanud laste vahel. Suhted eksabikaasade vahel. Suhted naise ja tema mehe armukese vahel. Suhted laste ja naise uue mehe vahel. Laste omavahelised suhted. Ja nii palju teisi veel.