Viimasel nädalal on mõtted kuidagi pilla-palla olnud. Ma tegelikult kirjutasin ühe pika postituse, aga seal oli nii palju igasuguseid niidiotsi ja lõpuks ma ei teadnud, kas ma peaks ta ühes tükis netti viskama või hoopis lahti harutama ja mitu postitust kirjutama, nii ta seal istub - mammut - ootab kuni ma otsustan kas ta lahata või pooltoorena serveerida.
Vahel nende sigri-migri postitustega on, et hakkad nagu ühte kirjutama ja siis tuleb veel sada teemat vahele ning kui lõppu jõuad on ikkagi kuidagi normaalne ja seotud, aga seekord tunnen, et pole.
Aga eile me kolisime Esmasündinut. Lõpuks. Kes mind Instagramis jälgib, see teab, et ta käis notaris juba 13.09 ja sai võtmed 20.09. Ja sellest võiks järeldada, et inimene kolib ka kohe, aga kõik inimesed ei ole samasugused.
Poega kolides nostalgitsesin ja meenutasin oma kolimisi. Esimest, kus ma vanemate kodust välja kolisin. Nii suur kiire oli kolimisega, et ma Mustamäelt Pääskülla bussiga oma asju vedasin. Suur talv oli ka väljas, aga ma ei tahtnud ühtegi minutit kauem kodus elada, kui vaja polnud. Kuna koht, kuhu kolisin oli juba möbleeritud, siis õnneks mööblit vedama ei pidanud, ainult voodipesu, riided ja köögitarbed. See oli üks õudne koht, kui ma nüüd mõtlen. Seal polnud minu meelest voolavat vett, kuivkäimla ja ahjuküte. Arvestades, et ma tulin Mustamäe "kõigi mugavustega" paneelikast ja mul sisuliselt puudus kogemus ahju alla tuld teha, siis praegu ma küll mõtlen, et pidi ikka see nooruse julgus ja rumalus olema. Aga jah, vanematega koos ma elada ei tahtnud, mitte ühte minutit.
Poeg kolis ka möbleeritud korterisse. Väga peen koht, kõik ilusti renoveeritud, ilus vannituba, köök möbleeritud ja seadmetega, elutoas laud, diivan, magamistoas kapp, voodi, kummuti. Pidi ainult kontoritooli endale ostma, muu mööbel oli kõik olemas.
Seda enam ei saanud mina aru, et misasja ta jokutab. Reaalselt, ma oleks samal päeval, kui võtmed sain, võtnud oma padja, teki ja hambaharja ning sisse kolinud.
Poisil on muidugi natuke seda OCDd ja ta tahtis, et kõik oleks sisse kolides täiuslik. Tõstis seal mööblit ühte ja teistpidi, kutsus interneti tehniku, torumehe ja alles siis viis oma riided ja raamatud korterisse. Või noh, meie viisime.
Tegin seal tema voodi ära, kuni ta oma raamatuid riiulisse sättis. See üks padi ja tekk nägid tema laias voodis kuidagi nii üksi ja nukrad välja. Meenus ka enda esimene öö selles Pääsküla korteris, kus ma voodis olin ja ümber ringi oli vaikus. Ükski teine ei norsanud ega hinganud. Ja kuigi ma nii väga tahtsin üksi elada, siis selline imelik kummaline seletamatu kurbus kaasnes ka üksi olemisega. Hoiatasin poega ka, et tead, see esimene öö võib raske olla.
Mul oli ka esimene öö raske. Kuigi pole ju esimene poeg, kes välja kolib, aga ikkagi on kuidagi tühi ja ühe ajastu lõpp. Paari kuu pärast ilmselt tuleb ka Kadunud Poega kolimisega aidata. Tal nimelt plaan suuremasse korterisse kolida, sest pruudiga kahekesi on see 18 ruutu kitsaks muutunud.
Igatahes sellised uudised siis. Pojad muudkui sirutavad tiibu ja pesa jääb aina tühjemaks.
Kommentaarid
Postita kommentaar