Suve viimane ots ja algav sügis otsa on mul olnud üsna üksildased. Küllap ma sellepärast rohkem ka internetist seltsi olen otsinud. Ilmselt see pikalt tõbine olek ka mõjustas seda, et kellegagi eriti kohtuda ega suhelda ei tahtnud. Üldse tunnen vanuse kasvades, et vajan aina vähem seltsi ja inimesi enda ümber. Vajan/talun. Mu suhtlusringkond on väga tillukeseks kahanenud. Ja mulle sobib.
Aga see nädalavahetus oli võrreldes eelmistega väga seltskondlik. Ja tuletas meelde, et inimesi on vaja, sest need vormivad, ihuvad ja lihvivad.
Reede õhtul tuli sõbranna külla ja nii tore oli kuulda, et tal hästi läheb. Inimene oli võrreldes viimase kohtumisega hoopis teine. Ma ei oska seda isegi seletada, aga kuidagi pingevabam ja enesekindlam. Rääkisime igasugustest asjadest ja minu jaoks oli üks hetk hästi huvitav, kui ta imestas, et miks ma arvan, et armastus on miski, mille peab välja teenima. See oli huvitav, sest ma olin sellest just blogis kirjutanud, aga ma polnud veel avaldamiseni jõudnud. Huvitav, et see minu olekust nii tugevalt ilmnes, et seda sai näha. Niisiis me lahkasime seda teemat. Sõbranna ütles, et tema pole kunagi tundnud, et armastus on miski, mis tuleb välja teenida. Teisest küljest ütles ta, et tema on terve elu tundud puudust austusest. Nüüd, keskealisena, hakkab leppima, et ju siis seda pole talle kaartides kirjas. Mul jälle on täpselt vastupidi, sest austusest ma puudust ei tunne. Pigem imestan, et millel see võõraste austus põhineb, aga kuna see on terve elu kaasas käinud, siis see on minu jaoks normaalsus. Armastusest aga tunnen tugevat puudust. Just sellisest tingimusteta armastuses, armastusest armastuse pärast, armastusest, et sa oled olemas, mitte armastusest, et sa saad mulle midagi teha või pakkuda. Jõudsime mõlemad selle järelduseni, et tunda end armastatuna on ülim. Tema ei vahetakse seda austuse vastu ja mina vahetaks austuse armastuse vastu.
Ja ma ei taha siin praegu seda kommentaari, et austus ja armastus käivad käsikäes ning kui puudub austus, siis pole ka armastust ning ilma austuseta on armastus väärtusetu. See võib kõik õige olla, aga see ei olnud meie reedese vestluse iva ning rääkides armastusest ja austusest, siis leidsime, et armastus on meile olulisem. Loomulikult on olukordi, kus austus on tähtsam, aga nagu ütlesin, siis reedel valisime armastuse.
Laupäeval sain kokku teise sõbrannaga, kelle olen ka pikalt hooletusse jätnud. Käisime jalutamas, nägime vikerkaart ja imetlesime kuldset sügist.
Koju jõudes saatis sõbranna sõnumi "nii tore, et sa olemas oled". See ongi seda sorti armastus, millest ma puudust tunnen. See tegi südame alt soojaks.
Pühapäeval käis Kadunud Poeg külas. Klatšisime sugulasi. Poiss ütles, et imelik, kuidas isapoolsed sugulased pidevalt mulle puid alla panevad ja kritiseerivad mu valikuid, aga isa kohta, kes oma lapsed maha jättis ning nende käekäigu vastu piinlikult vähe huvi ilmutab, ei räägita ühtegi halba sõna. Ma armastan oma lapsi, nad on mul nii läbinägelikud ja suure südamega.
Kommentaarid
Postita kommentaar