Tohutult nauditav on lugeda blogijate lobapostitusi. Postitusi sellest, kuidas nende argipäevad mööduvad, mida nad poest ostsid, mida telekast vaatavad ja kuidas nende tavaline igav elu kulgeb. See on kuidagi jube lohutav, mõnus ja soe. Olen kaasblogijate kohta nii palju uut õppinud ja tunnen end neile lähemal. Ma tahaks teada rohkem. Ma võiks ilmselt igaühe kohta iga päev selliseid lugusid lugeda. See on ju nagu sõbrannaga pärast pikka pausi kokku saada ja siis alguses on nagu natuke kohmetu ja tundub, et noh, polegi nagu midagi erilist juhtunud, aga siis hakkad rääkima ja kuulad teda ja siis tema jutt tuletab sulle meelde midagi, mis sul vahepeal juhtus või meenutab mingit vana asja, mille oled unustanud ja nii jätkub seda juttu mitmeks tunniks. Ning ehk see tundub esimese hooga lihtsalt mingi lobajutt ja mingit maailma muutvat ei arutatudki, polnud nii, et üks teist lahendas Lähis-Ida kriisi ja teine leiutas vähiravi, aga see loba oli hingele nii oluline, nii vajalik, nii tervislik.
Mul on trennis üks sõber. Me teeme koos trenni. Sõltuvalt muudest kohustustest teeme trenni koos nädalas üks kuni kolm korda. Meie "koos" trenni tegemine näeb välja nii, et me naeratame üksteisele üle saali, settide vahepeal käime üksteise juures kaks sõna vahetamas, mõnikord lobiseme pikemalt. Niimoodi oleme "koos" trenni teinud umbes poolteist aastat. Selle aja jooksul oleme üksteist päris kenasti tundma õppinud. Ilmselgelt ei ole me mingid parimad sõbrad ja üksteise salasõnu ja pinkoode ei tea, aga oleme kursis sellega, mis elus toimub, mis rõõmustab, mis muret teeb.
Blogidega on minu meelest umbes sama.
Naeratuste ja killuviskamiste vahepeale satub mõni lõik blogis, mõni tsitaat, mõni lõpetamata mõte, mis vastab küsimusele "kuidas sul päriselt läheb". Sest alati ei ole nii lihtne endalgi aru saada, saati siis veel teistele seletada. Rääkimata sellest, et tagasihoidlike eestlastena ning hingelt introvertidena (kes me blogijad ju suurelt osalt oleme), ei tahagi me kõike seda, mis hingel kogu maailmale lugemiseks avaldada. Nii viskadki sinna mõtte või kaks, sest see tuleb. Ning kunagi hiljem, ütleme kuue aasta pärast sa loed ja näed seda mõtet ning mõtled, et näe, ma olin siis selles kohas, aga täna olen siin. Kõrvalt inimene arvab, et sa pükstest kirjutasid, aga sa kirjutasid tegelikult hoopis sellest, kuidas sa ellujäämise nimel võitled. Sest palju lihtsam on ju kirjutada sellest, kuidas sa ostsid uued püksid, mitte sellest, et need uued püksid on praegusel eluhetkel ainuke hea asi, mis sul on ja sa tahad seda jagada, et keegi märkaks ja kiidaks, kuna hommikul ärgates sa tunned ennast täiesti väärtusetu ja kasutuna, tunned, et maailm oleks ilma sinuta parem koht. Ja vahel on see, et kasvõi üks inimene sulle ütleks, et sul on toredad uued püksid see, mis sul takistab autol gaasipedaali põhja vajutamast ja vastu esimest sillaposti kihutamast.
Lobapositused on elumärk.
Ma armastan lobapostitusi.
Kommentaarid