Elumärk

Pean tunnistama, et ma olen oma kirjutamise ikkagi nüüd kõik Patreoni suunanud. Uus ja huvitav platvorm, eriti vinge on see, et seal saab hästi mugavalt ka videoid jagada, kuigi ma ainult ühe olen sinna laadinud, aga teades oma kirge, siis andke mulle minut või kaks. 

Eelmine nädal oli tööalaselt hästi kiire ja pingeline, mis viis selleni, et ma ise olin ka kuidagi pinges ja närviline. Või ma eeldan, et sisemine ärrituvus sellest tulenes, võibolla olid planeedid valesti joondunud, kes sedagi teab. 

Lugemine on ka jälle soiku jäänud. Trenni aga tegin korralikult. Probleem ongi selles, et kui ma lähen pärast tööd trenni, siis ega ma õhtul enam lugeda ei jaksa. Hiljuti just üks tuttav küsis, et kuidas sa üldse iga õhtu trenni jõuad, tema lõpetab töö, läheb koju, teeb süüa, sööb ja ega siis enam ei viitsi/jaksa kuhugi trenni ennast sundida. Täiesti mõistan, ma ise ka ei viitsiks. Ma lähengi otse töölt ja teen süüa alles pärast trenni. Aga kuidas sa siis tühja kõhuga trenni teed, küsib ta. Mul pole tühja kõhuga trenni tegemine üldse mingi teema, ma ju nädalavahetusel lähen hommikul trenni, endal kaks kohvi hinge all. Aga tavaliselt ma paar tundi enne õhtust trenni võtan kas kodujuustu või mingi muu väikse vahepala (viimasel nädalal tekkis hirmus kole harjumus, kus ma kell kaks sõitsin lähimasse Selverisse, ostsin kaks vastlakuklit ja hingasin need juba autos sisse, hämmastav on siinjuures see, et rasvaprotsent langes kolinal). Mul on tegelikult hoopis täiskõhuga raskem trenni teha kui väikse näljatundega. Aga inimesed on erinevad. 

Õhtul pärast trenni teen süüa ja panen endale järgmise päeva lõuna ka karpi valmis. Üks päev panin kahe päeva lõuna valimis ja sõin siis järgmisel päeval mõlemad lõunad... Elu. 

Mustamäe MyFitnessil oli eelmine nädal sünnipäeva nädal ja siis jagati seal kingitusi ning auhindu. Üks õhtu tegin parajasti õlaltsurumist, kui silmarõõm nöökab, et vaata, seal toimub midagi. Käskis uurima minna. Nagu, miks mina, küsin. Sest sa oled naine, nad sinuga on lahkemad. No cap. Haardetugevuse mõõtmine käis. Pidid kangi käes hoidma nii kaua kui jaksad. Naistel 40 kilo, meestel 70. Okei, proovisin. minut ja viis sekundit hoidsin, siis libises kang käest. Silmarõõm sai kohe julgeks ja läks ja proovima. 35 sekundit hoidis, mis oli võrreldes teiste meestega kaks korda kauem. Mina ei saa aru, mis nõrgad mehed seal jõusaalis meil käivad... Igatahes, kingiks sai magneesiumi kapslid ja kehaanalüüsi vautcheri. Kuigi ma tunnistan, et see rõõm oma tugevuse üle oli hoopis see tõeline auhind. Ma tol päeval olingi kuidagi ekstra tugev, sest enne seda kangi olin rinnalt isikliku rekordi surunud (50kg) ja õlapressi tegin ka 12 kiloste hantlitega esimest korda elus. 

Tundub, et see uus lähenemine - vähem korduseid, kardio pärast jõutrenni ja jooks kõndimise vahele, sobib mulle kenasti. Jõudu tuleb, rasvaprotsent langeb ja VO2 max on ka imekaunis. 

Laupäeval pidasin sünnipäevapidu. Proovisin esimest korda elus, et kas ma oskan. Ma ei tea, kas oskan, aga mul oli tore. Tegin oma elu lihtsaks ja ise ei hakanud vaaritama. Oli ju ka oht, et meil polegi elektrit laupäeval. Kuigi, ega ma seda tegelikult ei uskunud. Mõttetu paanika külvamine. Kolleeg töö juures kolm nädalat millestki ei rääkinud, kui sellest, et 72 tundi pole voolu ja kuidas ma kavatsen ellu jääda. Mõned aastad tagasi juba oli ju see oht, et elekter kaob ära, oli ka mingi ühest võrgust teise minek, isegi siis ei olnud mingit katkestust, sellepärast ei arvanud ma ka kordagi tõsiselt, et nüüd midagi hullu juhtub. Ja kui läheb, siis läheb, küllap me ikka üle elame. 

Laupäeva hommikul käisin trennis, pärast poes ja siis poes, veel kord poes ja lõpuks käisin poes. 35 minutiga oli mul Haaberstist Mustamäeni kaks Selverit ja kaks Maximat ilusti läbi tuuseldatud. Väga uhke enda üle. 

Ja eile olin terve päev kodus diivanil. Raamatut ei lugenud. Püüdsin küll, aga lehekülgede pööramine käis üle jõu. Vahel on selliseid päevi ka vaja.