Aprill

Kuu kokkuvõtet on imelik teha. See on sama, nagu aasta kokkuvõtet teha, sest nii palju nagu juhtub kogu aeg ja uued asjad tulevad peale ja siis vanad ununevad, liigud edasi, mingid probleemid saavad oluliseks ja teised probleemid kaotavad tähtsuse, mingid teemad aga on nagu inetud sissekasvanud varbaküüned, mis sind iial maha ei jäta ja sinuga kuust kuusse ja probleemist probleemi kaasas käivad.

Nagu näiteks kehakaal. 

Käisin esimesel aprillil kehaanalüüsis ja otsustasin ennast kätte võtta. See kõlab nii, nagu ma oleks ennast vahepeal käest lasknud, kuigi nagu pole, ma lihtsalt ei ole väga oma toitumisele tähelepanu pööranud ja elanud elu, milles on magusat, rasvast, veini ja hedonismi. Seega, ma tean, et ma olen juba miljon korda kirjutanud, aga olgu veel kord ära toodud - trenn ei aita kaalu langetada. Või noh, aitab, aga selleks, et mingi reaalne muutus ka oleks, selleks peab ikkagi kööki minema ja oma külmiku kriitiliselt üle vaatama. 

Ja seda ma siis olengi nüüd jälle teinud. Minust on saanud toidublogija. Teate, selline, nagu Meghan Markle, kes lihtsalt võtab ühest koledast pakist makaronid välja ja paneb need hoolikalt naeratuse saatel vähem koledasse pakendisse ning ütleb, et vaadake mu orgaanilisi makarone, kas need pole mitte imelised. 

Ma nimelt ei ole seda usku, et toidu valmistamine peab olema mingi mega keeruline ja aeganõudev ettevõtmine. Sõbranna hiljuti ütles mulle, et ma olen nagu laevakokk, kellel mitu pada samal ajal podisemas. Sest kui ma juba lähen kööki süüa tegema ja olen seal tunni või poolteist, siis parem oleks, et selle aja jooksul saaks valmis rohkem kui ühed tuunikalavõileivad. 

Lapsed on minu kulinaarsetest katsetustest muidugi vaimustuses, sest see tähendab, et nüüd saab nädalas tavaliste makaronide hakklihaga asemel ka muid toite degusteerida. 

Raamatuid olen lugenud. 

Mehi blokeerinud. 

Autot remontinud. 

Oma päris elu kaost jaganud. 

Tunnen, et olen valel ajal vales kohas. Hobid ja tegevused, mille poole mind tõmbab on kõik sellised, et nendega oleks pidanud alustama kahekümneaastasena, mitte neljakümnendates. Ja ma saan aru, et see mille poole mind täna tõmbab, poleks mind kakskümmend aastat tagasi tõmmanud, ma pidin kõik selle, mille ma olen kahekümne aasta jooksul läbi kogenud, enne ära tegema, et jõuda selleni, mida ma praegu tahan. Võibolla see ongi keskeakriis, kus ma tunnen kuidas mind veab, aga ma saan aru, et vales suunas ja ma ju võiks vastuvoolu ujuda, olen seda niigi terve elu teinud, aga ausalt, natuke piinlik on. Piinlik, sest ma saan aru, kuidas see kõrvalt paistab. Ma peaks rahunema, mitte tuure üles võtma. Peaks vaikseks jääma, mitte häält tõstma, peaks peitu pugema, mitte lavale trügima. Tunnen tugevat vastuolu selle 40-aastase mina vahel, kes elab mu ettekujutluses ja kes ma täna reaalselt olen. Ma vaatan kõrvalt teisi endavanuseid naisi, kes panevad endast üles pilte ja videoid ja kiidavad, et "vaadake mind, kas te usute, et ma olen 44?", ausalt kullake, sa näed 54 välja, samas ma saan aru neist, sest mu enda sees käib sama jonn. Ma ei tea muidugi kuidas 44-aastasena ennast tundma peaks, aga ma arvasin, et ma pean olema väsinud, haige, tasakaalukas, pettunud, kibestunud, vaikne. 

Terve elu olen kuulnud seda, et oi, saad nelikümmend, siis kõik haigused tulevad välja ja kõik su liigesed hakkavad üles ütlema. Teiste blogisid lugedes näen, et minuvanused kannatavad kuude ja aastate viisi unetuse all, tüdimuse, jõuetuse. Ma arvasin, et see kõik tabab mind. Ja kuna see veel pole tulnud siis ma olen.... "pettunud" ei ole õige sõna, aga kohmetunud. Loomulikult ma annan endale aru, et see kõik võib sõrmenipsust muutuda ja et ma peaks olema tänulik ja õnnelik, et seda veel ei ole tulnud. Samas, näiteks Ameerika Epu postitusi lugedes saan aru, et seda ei pruugigi tulla. Tema on minust 20 aastat vanem ja ei ilmuta ühtegi märki sellest, mida ma arvasin, et ma täna juba tundma peaks. Alati on erandeid. 

Mulle ei meeldi erand olla, mulle meeldib olla reegel.