Rääkida või mitterääkida

Mallu kirjutas mõni aeg tagasi hea postituse teemal, millest isegi olen palju mõelnud. Nimelt sellest, et kui palju üldse jagada oma elus toimuvat, eriti oma plaane ja unistusi, sest "kuri silm" on päris asi.


Näiteks ma mõtlesin sellele, kui ma aasta tagasi auto ostsin. See oli nii salajane projekt, et lapsedki kuulsid sellest alles päev enne ostu. Alguses ma ei hakanud kellelegi rääkima, sest ma polnud kindel, kas ma saan autolaenu ja kas ma saan piisavalt, et oma valitud auto osta. Siis kui ma sain laenutaotlusele positiivse vastuse, siis ma ei tahtnud rääkida, sest ma olin kindel, et kõik tulevad targutama ja õpetama ja kuna ma olin juba otsustanud ning ei soovinud kedagi kuulda võtta, siis ma ei tahtnud, et keegi mu tuju rikkuma tuleb. Ja kui ma siis olin auto ostnud ja mu tuttavad hakkasid üksteise järel küsima, et "kas keegi mees aitas sul valida?" tundsin, et õigesti tegin.

Ma tahtsin jagada ainult seda puhast rõõmu, mida auto mulle tõi.

Kui ma siis oktoobris sain selle jubeda uudise, et mu kullakesel on süda haige, siis ei julgenud ma ka mitu nädalat mitte kellelegi rääkida, sest ma niigi võitlesin pisaratega ja tundsin ennast maailma kõige rumalama inimesena, kes ei väärigi ilusaid asju ja mida ma õige mõtlen endast, et sellise auto ostan, sest ilmselgelt see peaks parematele inimestele kuuluma. No teate küll, selline klassikaline ennasthaletsev jant.

Alles siis, kui ma olin otsustanud, et olgu mis on, ma pean selle auto korda tegema ja panin ka plaani paika, kust selle tarbeks raha saada, siis ma julgesin sellest rääkima hakata.



Aga, kui ma nüüd, aasta hiljem, sellele kõigele mõtlen ja kuidas kõik arenes, siis ma justnimelt oleksin pidanud rääkima oma plaanist auto osta. Ja rääkima konkreetselt. Sest nagu selgus, siis see inimene või õieti seltskond, kelle käest ma auto ostsin ongi oma äri sellele üles ehitanud, et lasevad minusuguseid heauskseid ja naiivseid üle.

Ma küll guugeldasin seda ettevõtet RM Auto OÜ, aga ma ei leidnud midagi. Vaatasin hetkel uuesti ja jätkuvalt, täiesti puhas. Ei ühtegi head ega halba kommentaari. Mis on tegelikult juba kahtlane, sest mis mõttes ei ole mingit infot? Tänasel infoajastul? Rääkimata sellest, et inimesed, kes seal äri ajavad ei ole üldse need inimesed, kes on ametlikult ettevõttega seotud. Näiteks kui vaadata seda müügikuulutust, mis on RM Auto OÜ alt Auto24 üleval, siis kontaktisik on hoopis Aleksander Serdjuk, mees kelle telefoninumber ka minu kõnelogisse on Volvo S90 all salvestatud.

Praegu sellest kirjutada on muidugi piinlik, sest targem inimene oleks kohe aru saanud, et midagi on väga mäda, kui Maanteeametis ostu-müügi lepingut sõlmides oli kohal Aleksander Serdjuk, kes ei kajastu RM Auto OÜ omanike, tegelike kasusaajate ega ka volitatud isikute loetelus, aga mis veelgi häirivam, siis reaalselt sõlmisin mina ostu-müügilepingu hoopis Ahto Mastiga, kes on seotud sootuks teise firmaga, kes küll tegeleb samas valdkonnas, aga kellega ma pole kohtunud. Aleksander seletas mulle, et Ahto on tema sõber, kes selle auto Prantsusmaalt tõi ja raha läheb tema arvele. Mida ma veel ei taibanud oluliseks pidada oli see, et ostu-müügilepingus ei toodud välja sõiduki maksumust.



Kui tegemist oleks olnud ausa inimesega ja korras sõidukiga, siis see poleks olnud probleem. Probleem tekkiski alles sel hetkel, kui mu autoga algasid jamad ja ma poleks nende paberitega, mis mul sõidukit ostes sõlmitud, Tarbijakaitsesse asja olnud. Sest siis oleks olnud sõna-sõna vastu. Nemad oleks väitnud, et ma olin teadlik vigadest ja sellepärast ma saingi sõiduki poole soodsamalt ja no tee kindlaks, et ei saanud, kui mingit allkirjastatud dokumenti mul ju pole.

Näete, kui palju südamevalu ma oleks saanud ära hoida, kui ma oleks oma autoostu plaanist blogis kirjutanud ja kõik need tüütud õpetajad ja targutajad oleks mind noominud ja manitsenud ja minus häirekellad tööle pannud, et ma oleks igasuguste paberite ja dokumentide osas olnud nõudlikum ja tähelepanelikum.

Ja nüüd ma kirjutan sellest veel, sest kui keegi minusugune koperdab sama seltskonna otsa autot ostes, siis vähemalt on mingi info selle ettevõtte ja nende isikute osas guugeldatav.



Minu auto saab korda. Volremist helistati ja öeldi, et võeti mootor lahti, vaadati hoolikalt üle, leiti et mootorit on juba parandatud ja lisaparandus läheb mulle 6000 eurot maksma. Lisaks soovitas ta ka turbo ära vahetada, see ei pidanud otseselt pakiline olema, aga mõne aja pärast tuleb ette võtta. See läheb veel lisaks 2500 eurot. Sel aastal vahetasin ma ka esipidurid ning samuti tuleb vahetada tagumised pidurid. Kokku 800 eurot. Eelmisel suvel vahetasin ma juba igasuguseid akusid ja andureid ja mootoripatju kokku 1600 euro eest. Nii et arvestage ise, mis see kokku teeb.

Minu jaoks see ei ole väike raha. Ma isiklikult ei tunne ühtegi inimest, kelle jaoks see oleks väike raha. Asi ei ole ka rahas. Asi on selles, et seda oleks saanud vältida, kui ma oleksin suu lahti teinud ja inimestega dialoogi alustanud. Kuri silm ei olnud see, mis mu auto katki tegi. Kurjad inimesed kasutasid mu naiivsust ära. Ja kuigi mul on maksimaalselt piinlik ja häbi seda tunnistada, siis ma loodan, et vähemalt üks inimene sellest midagi enda jaoks kasulikku leiab ja end südamevalust säästab.

Piilusin ka Auto24 lehele ja RM Auto OÜ müüb jätkuvalt välismaalt toodud Volvosid oma platsil. Ja ma ei ütlegi, et kõigil neil on suured puudujäägid või vead, mis maksavad tuhandeid. Mida ma täna teisiti teeks ostes autot - ma käiks temaga enne ostu-müügi lepingu sõlmimist Volremist läbi (või mõnest teisest remonditöökojast, keda usaldan). Sest ma käisin küll tehnoülevaatusel temaga, aga ka siin ma tegin vea, kuna ma käisin müüja soovitatud ülevaatuspunktis ja ma olen tänaseks ennast veenda jõudnud, et see punkt seal ka puhas koht ei olnud ning vähemalt läbiroostetanud piduritele oleks mu tähelepanu tõmmatud, kui muud asjad olekski kahe silma vahele jäänud.



Päris ausalt ütlen, mina ei tea, kuidas sellised inimesed öösiti magavad. Kuidas nad endale otsa vaatavad, teades, et müüvad inimestele katkiseid sõidukeid. Sest ma ju helistasin ka Sašale, kui ma lõpuks teada sain. Tutvustasin ennast, tuletasin meelde ja mainisin, et selline lugu. Väga rahulikult vastati mulle, et jah, see ongi nende autode puhul tavaline viga. Loomulikult nad olid teadlikud, ta ei püüdnud seda isegi eitada. Loogiline, et ei püüdnud, sest mida tal oleks olnud võita või kaotada? Algusest peale oli ostu-müügi tehing sõlmitud nende kasuks ja minu kahjuks. Püüdsin apelleerida inimese südametunnistusele ja leida mõlemaid pooli rahuldav kompromiss, nii et mina ei kaeba neid kohtusse ja nemad võtavad osalise vastutuse. Mõistagi kasutas mees siinkohal hoopis seda taktikat, et hakkas mulle pakkuma, et nad teevad siis ise selle remondi poole soodsamalt.

Skämmerid nii tegutsevadki. On kahte liiki inimesi, kes langevad skämmerite lõksu. Ühed langevad korra, õpivad sellest, tunnistavad oma eksimust ja elavad elu edasi. Aga on neid, kes võivad ühe ja sama skämmeri lõksu langeda korduvalt. Need on inimesed, kes astuvad skämmeriga dialoogi ja jäävad uskuma skämmeri uusi lubadusi raha tagasi saada või halba olukorda kuidagi positiivselt lahendada. Sest ma arvasin ka esimese hooga, et miks mitte kasutada seda võimalust, kui saab raha kokku hoida. Õnneks ma taipasin seekord targematega aru pidada ja loomulikult mulle soovitati ennast sellest seltskonnast nii kaugele kui kannatab eemale hoida.


Jah, ma lasin ennast tüssata. Väga haledalt ja väga labaselt. Palun teid, armsad lugejad, õppige minu vigadest. Arutage oma plaanid läbi, isegi kui te olete juba varem sama asja teinud ja teil läks kõik kenasti nii nagu mul esimese auto ostuga. Kindlasti on targutajaid ja on ka pahatahtlikke inimesi, kes teile halba soovivad, aga ma usun jätkuvalt, et häid inimesi on maailmas rohkem.

Sest pärast seda, kui ma ausalt hakkasin asjast rääkima, muuhulgas ka blogis, sain ma väga palju tuge, nii nõu kui ka jõuga. Sain osade kahtluste puhul kinnitust ja teiste osas lohutust. Nii ei pidanud ma oma koormat enam üksi kandma ja tunneli lõpus hakkas taas valgus paistma. 

Edit. 

Selle loo ma kirjutasin 15. mail. Tänaseks on mul auto käes, korras ja ma ei pea tema pärast südant valutama. 

Kommentaarid