"Min mormor hälsar och sager förlåt"
Fredrik Backman
Kirjastus Varrak, 2018
Tõlge Ene Mäe
Toimetaja Sigrid Tooming
Goodreads punktid: 4,05
Minu: punktid 5, sest kuute ei lubatud panna
Elsa on peaaegu kaheksaaastane isemoodi tüdruk, kes elab ühes tavalises majas oma ema (kelle kõhus kasvab parasjagu Poolik), ema mehe (kes on ärritavalt meeldiv) ja vanaemaga. Tüdrukul on oma emapoolse vanaemaga erakordselt lähedane side, kuna ka vanaema on üsnagi isemoodi. Aga siis vanaema sureb ja jätab Elsa üksi. Kuigi, mis vanaema ta selline oleks, kui ta oma lapselapse täiesti üksi jätaks, eks ole? Enne surma jätab vanaema tütretütrele vastutusrikka ülesande - edasi viia kirjad erisugustele muinasjutukangelastele - printsessidele, koletistele ja lumeinglitele. Vaadake, vanaemal oli nimelt kombeks Elsale jutustada muinasjutte Peaaegu-Ärkvel-Maast ja see oli üks eriline koht, kus eriliste kangelastega toimusid erilised juhtumid. Ja kuna Elsa oli juhtumisi selle maa rüütel, siis oli tal kõvasti tegemist, et oma rolli väärikalt kanda. Ja sellest vastutusrikkast ülesandest raamat pajatabki.
Kõik teised vaprad ja ilusad on juba ammuilma "Vanaema-raamatu" läbi lugenud ja isegi selle teise, kui mina ka alles sinnamaani jõudsin. No ikka täiesti teistsugune lasteraamat. Ma arvan, et ega te minust hästi ei arvaks, kui ma seda raamatut üleüldse lasteraamatu pähe reklaamiks. Kirumist ja vandumist oli ikka kõvasti.
Just minu maitse järele raamat. Ukerdab seal muinasjutu ja reaalsuse vahepeal, lõpuni teadmata, kuhu suunda ta siis lõpuks kalduma hakkab. Raamatut lugedes valdasid mind vastandlikud tunded - ma naersin valju häälega, sest see oli absoluutselt hilarious, ja samas oli see nii mõõtmatult kurb. Tekst on küps ja rikkalik, nagu hea kvaliteetne Nero d'Avola. Hakkasin nii väga igatsema enda vanaema järele. Sest, nagu autor rõhutas, vanaemad on superkangelased ja igale lapsele on vaja superkangelasi, kedagi, kes on alati nende poolt. Ja vanaemad just sellised ongi. Appi kuidas ma ootan aega, kus ma saan kellegi superkangelane olla! Just selline vanaema, kes smuugeldab haiglapalatisse õlut ja kaneelisaiu. Ma teen seda praegu ka, aga oma laste meelest ma enam päriselt superkangelane pole, ainult õige veidi, siis kui ma nende meelest lootusetult katki läinud jakiluku suudan ära parandada, enda laste meelest olen ma lihtsalt üks veidrik, keda tuleb natuke häbeneda ja ümberkasvatada, normaalsemaks. Aga ma tean juba, et need kõige vingemad iseloomujooned pärandataksegi üle põlve ja kõik see mille pärast oma lapsed naabrite ees silmi peidavad, just nende asjade pärast hakkavad lapselapsed mind imetlema.
Raamat, mille osas ma tunnen, et vot, just sellist asja tahaks mina ka kirjutada. Pange tähele, kuidas ma jätsin eelmisest lausest meelega välja sõna "osata". Sest… ehk olen ma liiga kaugele sinna muinasjutu sisemaale ära eksinud, või siis laenates raamatust - ehk olen ma lihtsalt reaalsushäirega - aga …. noh…. minu kirjutamisstiil on kohati üsna sarnane. Mulle endale vähemalt tundus hästi oma.
"Koosolekud on muidugi alati kole igavad. Kõigepealt tülitsevad kõik kaks tundi selle üle, mille üle nad eelmisel koosolekul tülitsesid, ja siis võtavad kõik oma kalendrid välja ning tülitsevad järgmise koosoleku aja pärast, ja siis saab koosolek läbi."
"Mitte miski ei ärrita rohkem kui ärritav inimene, kellel ei jätku isegi elementaarset viisakust olla mölakas."
"Kõik koletised ei olegi sünnist saadik koletised ja kõik koletised ei näe koletise moodi välja. Et mõni kannab oma koletist enda sees. - . Sest kõik koletised ei ole sünnist saadik koletised, mõned koletised on murekoletised."
""Te olite lihtsalt erineval moel isemoodi.""
"Elsa ei teadnud õieti, mida ta sellega mõtles, aga sai aru, mida see tähendas. Vist."
"Sest tal jätkus viisakust mõistmiseks, et kui keegi kingib sulle raamatu, siis pead sa tegema näo, et sa pole seda lugenud. Sest tõeline kingitus on lugemiselamust kinkida, mitte võimalus seda saada. See on tegelikult pagana elementaarne tõde, mida teavad kõik, kes just keenjused ei ole."
""Inimene ihkab armastust, kui seda parasjagu napib, siis imetlust, kui seda napib, siis kartust, kui seda napib, siis põlgust ja halvakspanu. Inimene tahab tekitada teistes mingit tunnet. Tema hing kardab meeletult tühjust ja tahab iga hinna eest kontakti leida.""
"Ja siis teevad nad lumeingleid. Üheksakümmend üheksa tükki. Ja pärast nad sellest eriti ei räägi. Sest mõned sõbrad võivad olla sõbrad, ilma et nad kuigi palju räägiksid."
"Monstrum ei ütle midagi. Aga kätehõõrumise tempo aeglustub veidi. Vorss istub ja nühib tagumikku vastu lund, et kakast lahti saada. Monstrum pöörab selja ja tal on ilme, nagu püüaks ta leida kustukummi, millega see mälupilt oma ajust kustutada."
Fredrik Backman
Kirjastus Varrak, 2018
Tõlge Ene Mäe
Toimetaja Sigrid Tooming
Goodreads punktid: 4,05
Minu: punktid 5, sest kuute ei lubatud panna
Elsa on peaaegu kaheksaaastane isemoodi tüdruk, kes elab ühes tavalises majas oma ema (kelle kõhus kasvab parasjagu Poolik), ema mehe (kes on ärritavalt meeldiv) ja vanaemaga. Tüdrukul on oma emapoolse vanaemaga erakordselt lähedane side, kuna ka vanaema on üsnagi isemoodi. Aga siis vanaema sureb ja jätab Elsa üksi. Kuigi, mis vanaema ta selline oleks, kui ta oma lapselapse täiesti üksi jätaks, eks ole? Enne surma jätab vanaema tütretütrele vastutusrikka ülesande - edasi viia kirjad erisugustele muinasjutukangelastele - printsessidele, koletistele ja lumeinglitele. Vaadake, vanaemal oli nimelt kombeks Elsale jutustada muinasjutte Peaaegu-Ärkvel-Maast ja see oli üks eriline koht, kus eriliste kangelastega toimusid erilised juhtumid. Ja kuna Elsa oli juhtumisi selle maa rüütel, siis oli tal kõvasti tegemist, et oma rolli väärikalt kanda. Ja sellest vastutusrikkast ülesandest raamat pajatabki.
Kõik teised vaprad ja ilusad on juba ammuilma "Vanaema-raamatu" läbi lugenud ja isegi selle teise, kui mina ka alles sinnamaani jõudsin. No ikka täiesti teistsugune lasteraamat. Ma arvan, et ega te minust hästi ei arvaks, kui ma seda raamatut üleüldse lasteraamatu pähe reklaamiks. Kirumist ja vandumist oli ikka kõvasti.
Just minu maitse järele raamat. Ukerdab seal muinasjutu ja reaalsuse vahepeal, lõpuni teadmata, kuhu suunda ta siis lõpuks kalduma hakkab. Raamatut lugedes valdasid mind vastandlikud tunded - ma naersin valju häälega, sest see oli absoluutselt hilarious, ja samas oli see nii mõõtmatult kurb. Tekst on küps ja rikkalik, nagu hea kvaliteetne Nero d'Avola. Hakkasin nii väga igatsema enda vanaema järele. Sest, nagu autor rõhutas, vanaemad on superkangelased ja igale lapsele on vaja superkangelasi, kedagi, kes on alati nende poolt. Ja vanaemad just sellised ongi. Appi kuidas ma ootan aega, kus ma saan kellegi superkangelane olla! Just selline vanaema, kes smuugeldab haiglapalatisse õlut ja kaneelisaiu. Ma teen seda praegu ka, aga oma laste meelest ma enam päriselt superkangelane pole, ainult õige veidi, siis kui ma nende meelest lootusetult katki läinud jakiluku suudan ära parandada, enda laste meelest olen ma lihtsalt üks veidrik, keda tuleb natuke häbeneda ja ümberkasvatada, normaalsemaks. Aga ma tean juba, et need kõige vingemad iseloomujooned pärandataksegi üle põlve ja kõik see mille pärast oma lapsed naabrite ees silmi peidavad, just nende asjade pärast hakkavad lapselapsed mind imetlema.
Raamat, mille osas ma tunnen, et vot, just sellist asja tahaks mina ka kirjutada. Pange tähele, kuidas ma jätsin eelmisest lausest meelega välja sõna "osata". Sest… ehk olen ma liiga kaugele sinna muinasjutu sisemaale ära eksinud, või siis laenates raamatust - ehk olen ma lihtsalt reaalsushäirega - aga …. noh…. minu kirjutamisstiil on kohati üsna sarnane. Mulle endale vähemalt tundus hästi oma.
***
"Koosolekud on muidugi alati kole igavad. Kõigepealt tülitsevad kõik kaks tundi selle üle, mille üle nad eelmisel koosolekul tülitsesid, ja siis võtavad kõik oma kalendrid välja ning tülitsevad järgmise koosoleku aja pärast, ja siis saab koosolek läbi."
***
"Mitte miski ei ärrita rohkem kui ärritav inimene, kellel ei jätku isegi elementaarset viisakust olla mölakas."
***
"Kõik koletised ei olegi sünnist saadik koletised ja kõik koletised ei näe koletise moodi välja. Et mõni kannab oma koletist enda sees. - . Sest kõik koletised ei ole sünnist saadik koletised, mõned koletised on murekoletised."
***
""Te olite lihtsalt erineval moel isemoodi.""
***
"Elsa ei teadnud õieti, mida ta sellega mõtles, aga sai aru, mida see tähendas. Vist."
***
"Sest tal jätkus viisakust mõistmiseks, et kui keegi kingib sulle raamatu, siis pead sa tegema näo, et sa pole seda lugenud. Sest tõeline kingitus on lugemiselamust kinkida, mitte võimalus seda saada. See on tegelikult pagana elementaarne tõde, mida teavad kõik, kes just keenjused ei ole."
***
""Inimene ihkab armastust, kui seda parasjagu napib, siis imetlust, kui seda napib, siis kartust, kui seda napib, siis põlgust ja halvakspanu. Inimene tahab tekitada teistes mingit tunnet. Tema hing kardab meeletult tühjust ja tahab iga hinna eest kontakti leida.""
***
"Ja siis teevad nad lumeingleid. Üheksakümmend üheksa tükki. Ja pärast nad sellest eriti ei räägi. Sest mõned sõbrad võivad olla sõbrad, ilma et nad kuigi palju räägiksid."
***
"Monstrum ei ütle midagi. Aga kätehõõrumise tempo aeglustub veidi. Vorss istub ja nühib tagumikku vastu lund, et kakast lahti saada. Monstrum pöörab selja ja tal on ilme, nagu püüaks ta leida kustukummi, millega see mälupilt oma ajust kustutada."
Kommentaarid
Postita kommentaar