Asjad, mida ma ei mõista

Selles mõttes, et ma paljusid asju ei mõista, sellest võiks potentsiaalselt väga pikk postitus tekkida. Enamike asjadega on lihtsalt nii, et ma vaatan kõrvalt ja mõtlen, et oota, miks ja kuidas, aga kuna see minusse ei puutu, siis ma löön käega ja elan edasi. 

Aga näiteks ma ei mõista, kuidas inimesed ei oska nõusid pesta. Seda ma mõtlen töö juures peaaegu iga päev. Nimelt on meil ühisköök ja seal on nõud, mis on ühiseks kasutuseks. Olen ise sinna kodust vanu kruuse, taldrikuid ja kahvleid viinud. Ja siis inimesed kasutavad, pesevad enda järgi ja panevad kappi tagasi. Ainult, et kui sa kapist võtad suvalise kruusi, siis see tavaliselt on vähemalt minu standardite järgi liiga hooletult pestud ja ma pesen selle enne kasutust üle. Aegajalt, kui mul väga igav on, siis ma võtan selle kapi ette ja tõstan sinna kõik halvasti pestud kruusid ja nühin üle. Vabandust, kui see jutt kedagi riivab ja jätab mulje, et ma siin kõvatan või midagi, aga no mind tõesti häirib, kui ma võtan kruusi ja seal on tee- või huulejäljed peal. Ma ei taha sinna tassi oma jooki valada. Reeglina mul on nagunii mu enda kruus, mida ma kasutan ja ma ei pea tegelema teiste tassidega, aga näiteks siis, kui kontorisse tulevad külalised või mu enda kruus on mingil põhjusel jalutama läinud, siis ikka peab muid tasse ka kasutama ja nii ma vaatangi ja imestan, et kuidas teisi ei häiri need räpased tassid. 

Võibolla on siin sama teema, miks näiteks inimesi ka pesemata auto või aknad ei häiri. 

Kusjuures ma elasin kunagi koos mehega, keda pesemata jooginõud ei häirinud. Või noh, tema enda pesemata kruus. Ta võis nädal aega samast tassist kohvi juua, ilma seda vahepeal loputamata ja sai veel minu peale pahaseks, kui ma julgesin selle tema käest ära võtta ja seda pesta. Samas näiteks ei sallinud ta seda, kui keegi teine tema joogipudelist lonksu võttis. Teisest küljest jälle, hiljem, kui me enam koos ei elanud, kuulsin et ta voodipesu vahetas kord aastas. Asi, mida ma ka ei mõista. Ma vahetan ka harva voodipesu, iga kahe nädala tagant. Ma tean, et soovituslik on kord nädalas, aga ma lihtsalt ei jõua nii palju pesu pesta. Kui rahvast vähem hakkab olema, siis ma püüan korralikum olla. Aga kord aastas? 

Veel ei mõista ma seda, kuidas mõnele on oluline ilusaid riideid kanda, käia eksklusiivsetel reisidel, peenetes restoranides ja sõita luksusautoga, kuid samal ajal on nende kodu remontimata, täis kokkusobimatut mööblit, dekoreerimata, ahistav, kõle ja ebaisikuline. Või noh, ma saan selles mõttes aru, et tegemist on prioriteetide erinevusega. Osadele on olulisem see, kuidas nad välja paistavad versus see, kuidas nad ennast ise tunnevad. Ise tunnen, et mind ahistab tohutult see, et mu magamistuba ei ole nii hästi remonditud, kui ma tahaks ja elutuba häirib ka tugevalt. See, et mul on maja ees ilus auto ja jalas kenad kingad, ei muuda mu enesetunnet oluliselt paremaks. Alati kui ma kodus saan midagi paremaks muuta, mõne liistu paika, garderoobi liuguksed, värsked lilled vaasi, uued diivanipadjad elutuppa, paraneb mu enesetunne märgatavalt. Ja ma saan aru, võibolla lugeja mõtleb nüüd, et oli sul siis vaja seda uut autot osta, oleks selle raha eest võinud parem oma tapeedi ära vahetada magamistoas ju. Mingi tõde siin on, kuigi ma autoostu ei kahetse ja remonti ma saan ka teha, kui üks välja kolib. Asi pole rahas, asi on logistikas. Mul on vaja natuke ruumi teha, et ma saaks remonti teha. Aga jah, kodu ja see, kuidas mu kodu paneb mind ennast tundma, on mulle olulisem kui see, kui ilusaid pilte ma oma riietest või puhkustest Instagrami saan postitada. 

Ma ei mõista ka seda, miks osad inimesed saavad sotsiaalmeedias nii palju laike, kui nad mitte midagi ei tee ja nad pole ka eriliselt ilusad. Ma saan aru, kui hästi noor, sale tüdruk maigutab suud ja liigutab puusi ja saab tuhandeid laike. Aga siis on mingid minuvanused, sellised mittemidagiütleva näo ja lodeva kehaga, liigutavad suud, mis ei lähe isegi muusikaga kokku ja saavad ka tuhandeid laike. Nagu? Ma ei saa aru. Ei saanud siis ka aru, kui ma ise sama asja alguses TikTokis tegin, lihtsalt aelesin, endal veel filtrid peal ja mingit sõnumit ega väätust ei loonud, aga laike tuli. Kas inimestele siis läheb selline asi peale või? 

Samuti ei mõista ma, kuidas kõik nii kallis on. Varem sai sama raha eest palju rohkem. Ma muidugi saan aru, et mu enda valikud on ka muutunud ja ma ostangi kvaliteetsemaid tooraineid, aga ikkagi. Ning seetõttu ei saa ma üldse aru, kuidas inimesed toime tulevad. Rahaliselt. Sest ma saan aru, et suur osa inimesi ei saa keskmist palkagi kätte ja kui sul on elupind, mis pole kingiks saadud, siis sul kulub juba üürile või laenule kuus umbes 500 eurot ja lisaks kommunaalid keskmiselt 150 eurot ja siis sa käid ju juuksuris ja sõidad autoga, käid reisimas ja ostad uued jalatsid, lisaks nagu tahaks natuke süüa ja võibolla mõnikord teatrisse minna. Mis raha eest? Ja muidugi on oluline lisaks veel koguda ja "mustadeks päevadeks" kõrvale panna. Aga kuidas, kui kõik su päevad on niigi juba tumehallid?  

Miks osadel inimestel hakkab sõiduki ees istudes halb, on asi, millest ma aru ei saa. Kärbes näiteks eelistab pikkadel sõitudel taga istuda ja ütleb, et tal hakkab sees keerama, kui ta ees istub. Nüüd, kus mul suurem auto on, istuvad nad kõik seal taga, sest seal on nende pikkadele koibadele ruumi. Vollis oli igal pool kitsas, ka ees, aga ikkagi mingi 10cm rohkem, kui taga. Õde mul ka eelistas autos taga istuda. Temast ma saan aru, sest ta juhtus mitmesse avariisse ja see hirmutas ning taga tundus turvalisem. Mul üldiselt just vastupidi, ma tahan alati ees istuda. Ainult taksos sõites istun taha, sest ma ei taha võõra inimese sülle ronida. Aga ma tahan maksimaalset sõidukogemust ja just ees istudes seda saab. Pean tunnistama, et ma tunnen kaasa neile, kes ees istuda ei suuda.

Hetkel rohkem meelde ei tule. Aga hea meelega kuulaks, millest teie aru ei saa. Seda pole vaja öelda, et minust ei saa aru, ma ise ka ei saa, see on niigi selge. 😁