Schbot

Tere armsad sõbrad, kes te veel aegajalt siia eksite. Sügis on olnud kiire, igasuguseid asju on juhtunud. Näiteks saatsin ühe poja ajateenistusse. Ma ei tea, kas ma siin olen juba maininud, aga üks poeg läks ülikooli ja selle üle olen ma nii uhke nagu oleks ise läinud. Noorim käib gümnaasiumis. Hambad ristis käib. Aga käib. Ja mina siin hoian pöialt, et tal ikka seal oleks jaksu edasi käia.

Põnevatest teemadest - Tinderi tõmbasin vahepeal. Suhtlesin meestega. Käisin kohtamas meestega. Hakkasin mehi uue kirega vihkama. Kustutasin Tinderi. Tegin selle kohta Tiktoki. Nüüd ma teen eesti keelseid tiktokke selle kohta, kui väga ma mehi vihkan. Lõbus! 

Muidu on elu suures plaanis sama. Ikka sama töö, ikka sama auto, ikka sama kodu, ikka sama trenn, ikka sama sarkastiline kibestunud mutt. Haha. Kass on ka sama. Igaks juhuks mainin. 

Tervis on mul hea. Vist. Ma sain küll suve lõpus borrelioosi diagnoosi, seda ravisin kolm nädalat. See diagnoos tuli suure kergendusena. Sest ma ju pikalt kannatasin. Nagu eestlasele kohane. Kuni keegi blogis soovitas, et kuule, äkki lähed ja annad analüüsi. Läksin ja andsin. Kuni ma analüüsitulemusi ootasin, hakkasid kõik isehakanud tohtrid mulle sõnumeid saatma, et mul on menopaus ja perimenopaus ja toitumine on mul üldse sitt ning igasuguseid muid toredaid soovitusi. Kui siis tuli see diagnoos hakkas mul kohe kergem. Iga halb tunne vanuses 45+ ei ole seotud hormoonidega. Ja kõiki asju ei saa klaasi vee ja spinatilehega ravida. Ning jah, suures plaanis on mul sinu üle hea meel, et sina said oma tervise korda, kui lõpetasid McDonaldis käimise, aga sa oled võõras inimene, kes ei tea midagi minu toitumisest. See, et ma kord või kaks kuus postitan sotsiaalmeediasse pitsaviilu ja Cola purgi, ei tähenda, et ma sööngi ainult seda. Pitsaviil lihtsalt on instagrammable, aga kaerahelbepuder mitte nii väga. 45aastaselt võiks juba nagu teada, et sotsiaalmeedia ei ole päris elu.

Sõnaga, ega mul midagi nagu dramaatilist pole siin juhtunud. Pole ka paksuks läinud, kõhnaks ammugi mitte. Halli hoian ka eemal.

Mis toobki mind blogipostituse põhjuseni. Sain just telefonikõne Schboti esindajalt. Tahtis tulla mulle uusi tooteid esitama. Ma küsisin, et kas ta mõnitab mina. Väitis, et ei. Uurisin, et kas tal siis tõesti pole minu andmeid? Jälle kinnitas, et ta ei tea minust midagi. See on huvitav, sest mina tean Schboti robottolmuimejast küll üht ja teist. Võtsin talle lühidalt kokku, mida ma nimetatud kodumasinast arvan ja et palun panna minu kontakti juurde punane lipp, sest midagi head mul Schboti kohta öelda pole ja päris kindlasti ei ole ma huvitatud selle ettevõttega rohkem koostööd tegema. 

Lugu algab kaks aastat tagasi oktoobris. Kaks aastat tagasi oktoobris oli mul süda rinnust rebitud, ma olin üleni haavatav ja kui mul on valus, siis ma ostan endale läikivaid asju. Normaalsed inimesed lähevad baari, joovad ennast koomasse ja ärkavad võhivõõra trolli kõrval, mina ostan tuhandeeuroseid mänguasju. Teraapia. 

Nüüd on see mänguasi mul kodus ja tuletab pidevalt mu murtud südant meelde. Õppige minu vigadest ja minge parem baari trollidega jooma, sest see mälestus ununeb kiiremini. 

Kogu see lugu oli halbade kokkusattumuste jada. Ma tegelikult olin juba pikalt mõelnud robottolmuimeja peale. Kui sul on kodus lapsed ja koduloomad ja sa oled puhtusefriik, siis see teeb elu mugavamaks küll. Ja selles osas ma ütlen, et kui see robot mul töötab, siis ta kergendab elu oluliselt. Võtmesõna siin on aga KUI. Sest enamasti ta EI tööta. Ja isegi kui ta töötab, siis teeb ta haltuurat, eksib ära, takerdub vaibamustri külge, rullib edasi tagasi ühes kohas, ja jätab sealt kõrvalt kõik sama mustaks edasi. 

Kuna mul tol korral see mõte oli, et robot võiks olla, siis oligi mind kerge ära veenda. Hind võttis küll hinge kinni, aga ma mõtlesin, et vähemalt kodumaine firma ja las ta siis olgu. Ükski heategu ei jää karistamata, nagu me kõik teame. 

Tookord tuli tütarlaps mulle koju, näitas tolmurobotit, näitas aknapesurobotit. Ütleme nii, et see aknapesu robot oli veel hullem, kui tolmurobot. See lihtsalt vedas pori mööda klaasi laiali ja ma pidin pärast ikkagi käsitsi üle pesema. Ma ei tea, kellele see robot mõeldud on, kas mingitele poolpimedatele vanainimestele, kes ise ei saa pesta ja kes ei näe ka seda, kui puhtaks see klaas sai, aga mulle on sinnani veel paar aastat aega ja kahjuks praegu ma näen, kui aknad on halvasti pestud. 

Ma tegelikult ei planeerinud üle 500 euro sellise mänguasja eest maksta, aga mul vist oli piinlik tunnistada, et ma olen vaene ja nii ma selle järelmaksu graafiku sõlmisin. Sel kuul on viimane osamakse. Sellepärast nad ilmselt helistasidki, sest eks lootus on, et kui sa korra ühe lolli lehma käest pange täie piima välja lüpsid, siis sealt saab järgmine kord lisa. Ainult paraku sellel konkreetsel lehmal siin paranes süda vahepeal ära ja arenes aju. 

Alustame sellest, et mul on sügavalt raske uskuda, et tegemist on Eesti robotiga. Sellepärast, et see robot lämiseb igas teises keeles, aga mitte eesti. Selle roboti ühendamine koduse internetiga on paras seks. Hetkel on ta mul ühendamata, sest otseselt pole seda vaja selleks, et ta tolmu imeks. Olen ta ajastanud nii, et ta imeks tolmu hommikul poole seitsme ajal. Mina ei tea, mis ajavöönis tema enda meelest nühib, sest kord hakkab ta keset ööd mürama, siis lambist lõuna ajal. Pooltel kordadel jääb ta kuhugi kõõluma ja ei leia laadimispunkti üles. Tolmu ta justkui imeb, sest kord nädalas ma tühjendan seda tolmupaaki. Aga ma tean, et ta ei tee korralikult ja ta ei tee igalt poolt. Temaga koos elamine on nagu seniilse ja lohaka majapidajaga maid jagada. 

Ja see pole minu isiklik halb kogemus. Kõik, kellega ma olen rääkinud ja kes ise sama õnnetuse otsa on sattunud, räägivad sama juttu. Kui see asi maksaks 200 eurot, siis nagu poleks lugu. Kannataks ära. Aga 1000 eurot see ei ole lihtsalt väärt. Samal ajal on mul mitmeid tuttavaid, kes on ostnud sellise 400 eurose roboti, on jube rahul ja kiidavad taevani. Ehk kui te hakkate siin jõuludeks kingitusi valima ja keegi teile tahab kohaliku ettevõtte robotit "eriti hea hinnaga" maha parseldada, siis minu soe soovitus on mitte seda teed minna.